Häxan: nõiakunst läbi aegade

Tapmised! Ohverdused! Pühaduseteotus! Saatanlikud sabatid! Taani režissööri Benjamin Christenseni tummfilm "Häxan" ("Nõid", 1922) on kui podisev nõiajoogikatel, milles režissöör on meisterlikult kokku seganud ajaloolise fiktsiooni, õuduse, fantaasia ja dokumentaali žanrid. Kinotöötaja Emma üks suurimaid lemmikuid ja ka muidu ülemaailmselt hinnatud film linastub 3. mail Elektriteatri 15. sünnipäevafestivali raames.

"Häxan" on esseefilm, mis lahkab nõidumise ja nõiajahtide ajalugu ja tagamaid lavastatud stseenides - see oli üks esimesi filme, mis niimoodi žanreid ühendas. Film pälvib veel tänapäevalgi laialdast tunnustust eriefektide poolest - kasutatud on nukke, stoppkaaderanimatsiooni, rikkalikku grimmi ja oskuslikku kaadrite ühitamist.

"Häxan" oli linastumise ajal publiku jaoks polariseeriv. Kuigi arvustajad hindasid kõrgelt produktsiooni ja näitlejate annet, leidsid paljud, et film on sisu poolest siiski liiga avameelne ning et avalikult seda näidata ei tohiks. Üks Taani arvustaja leidis, et filmis käsitletud teemade "saatanlik, perversne julmus" tuleks filmilindile püüdmise asemel ära peita ja maha vaikida, selmet seda kergesti mõjutatavatele noortele näidata, "kes on astunud kino maagilisse maailma" heausklikult. Filmi tsenseeriti mitmes riigis ja linastamine keelati Ühendriikides sootuks. Tollal oli tegemist ka kõige kallima filmiga, mis Skandinaavias produtseeritud - kuigi filmiti Taanis, läks "Häxan" Rootsi Svensk Filmindustri stuudiole maksma umbes 1,5-2 miljonit krooni (tänapäeval u 6 miljonit eurot!) ning stuudio oli ometi sunnitud ka ise filmi tsenseerima.

2022. aastal täitus "Häxanil" 100. aastapäev, mille puhul linastati filmi uuesti ka Eestis. Rootsi Filmiinstituut restaureeris filmi digitaalselt 2016. aastal. Kuigi esilinastusest möödub sel aastal juba 104 aastat, on "Häxan" jätkuvalt üle maailma kõrgelt hinnatud ning on kahtlemata ajaloolise filmipärandi üks säravamaid esindajaid.