Kevade

Eesti parim film.

Arvo Kruusemendi film Oskar Lutsu samanimelise jutustuse ainetel toob vaataja ette juhtumised ühes Eesti kihelkonnakoolis ühe õppeaasta jooksul 19. sajandi lõpul.

Paunvere kihelkonnakooli õpilased Arno ja Teele, Toots ja Kiir, Tõnisson ja Imelik kogevad ühe koolitalve jooksul tundeid, mille jälgi nad kannavad terve oma edaspidise elu - tõelisest sõprusest ja esimesest armastusest kuni eneseleidmise ja elusihtide selginemiseni. Lugu täis kirevaid juhtumusi, värvikaid karaktereid, lopsakat huumorit ja peeni tundevarjundeid jutustab noorte inimeste kujunemisest nende elukevadel.

„Kevade“ stsenaariumi kirjutasid Voldemar Panso ja Kaljo Kiisk ning ka lavastama pidi filmi Kiisk, kuid see lükkus aastaid edasi muude tegemiste tõttu. Riiulile tolmuma jäänud stsenaariumi korjas 1968. aastal üles Tallinfilmi toimetuskolleegiumi juhataja Lembit Remmelgas ja pakkus seda režissöör Arvo Kruusemendile. Kruusement kirjutas stsenaariumi enda nägemuse kohaselt ümber, kuid kodurahu huvides jäeti tiitritesse stsenaristidena siiski Kiisa ja Panso nimed. Kaljo Kiisk andis aga filmi asendamatu panuse hoopis näitlejana. Kellamees Liblena mängis ta end eestlaste südametesse ja mällu. Kruusemendi „Kevade” on koolipoiste lugu, mis on nähtud läbi õrnahingelise Arno silmade erilise poeetilise maailmana. Ja just Lible on peale õpetaja filmis kõige tähtsam täiskasvanute maailma esindaja.

Arvo Kruusement on meenutanud: „Ma olin 1970. aasta augustis puhkusel tervisevetel Karlovy Varys. «Kevade» oli juba dubleeritud tšehhi keelde. Minu raviarst oli seda näinud ja ütles: «Hämmastav, et ühel väiksel rahval on nii palju ilusaid ja andekaid lapsi.» Ma ütlesin, et meil on kõik niisugused. Ta ütles: «Siis te olete üks suur rahvas!»

Lüüriline, lustakas ja helge noorpõlvelugu valiti 2002. ja 2012. aastal Eesti filmiajakirjanike poolt kõigi aegade parimaks eesti mängufilmiks.