Koolhaas Houselife

Võib tunduda üllatav, et film, mis räägib arhitektuurist, võiks olla meelelahutuslik, mõtlemapanev ja samas ka naljakas. Aga just selline film on „Koolhaas houselife”

Film portreteerib kaasaegse arhitektuuri üht meistriteost, tunnustatud Hollandi arhitekti Rem Koolhaasi projekteeritud eramut Bordeaux’s (1998), ent teeb seda teravmeelsest, vaimukast ja eksperimenteerivast vaatenurgast – vaataja tutvub majaga koristaja Guadalupe Acedo pilgu läbi. Ta on filmi keskne tegelane, teejuht, kes näitab hoonet koristamise, põrandate pesemise, tolmu pühkimise, pindade hooldamise jms kaudu. Seejuures räägib majapidajanna avameelselt hoone kõikvõimalikest iseärasustest ja vigadest. Hoone, mis on vaimustav oma puhta modernistliku ambitsiooni ja disaini poolest, laguneb dramaatilise kiirusega. Maja tehnilised süsteemid, mis algselt olid loodud elanike elu lihtsustamiseks, näivad nüüd vajavat tõelist professionaalide meeskonda, et neid töökorras hoida. Kakskümmend neli temaatilist filmipeatükki keskenduvad igaüks hoone konkreetsetele elementidele või omadustele, mis kokku moodustavad ausa ja mängulise tõlgenduse sellest, mis on eluruum.

Filmi autorid Ila Bêka ja Louise Lemoine on tunnustatud kunstnikud ja filmitegijad, kes on vaadelnud arhitektuuri kui sotsiaalse kontrolli instrumenti. Vaatlevates, sageli humoorikates filmides paljastuvad disaini ja igapäevaelu vahelised hõõrdekohad. Nende looming rõhutab seda, kuidas arhitektuur kujundab lisaks liikumisele ja käitumisele ka emotsioone ja sotsiaalset dünaamikat. 2016. aastal omandas New Yorgi moodsa kunsti muuseum (MoMA) kogu Bêka & Lemoine'i kuni selle ajani loodud loomingu oma püsikollektsiooni. Nende filmid kuuluvad ka teistesse avalikesse ja erakunstikogudesse, sealhulgas MAXXI (Rooma), CNAP Centre National des Arts Plastiques (Pariis), Fondazione Prada (Milano), MAC/CCB Fundaçao Centro Cultural de Belém (Lissabon) jt.

„Koolhaas houselife” on mõnusalt lühike, nutikas, irooniline ja igatepidi nauditav film, mille on teinud targad, samas mänguhimulised inimesed. Üheks kriteeriumiks, mille järgi hinnata saab, on see, kui hästi mäletad neid nädala, kuu või aasta pärast. Ila Bêka ja Louise Lemoine´i filmide vaatamisest saanud rõõmu mäletan ka aastate järel.”

- kinotöötaja Siim