L'Atalante

Pärast filmi saab ka midagi põske pista ning muljetada.

- Jean, kas me oleme varsti kohal? - Kus? - Ma ei tea, kusagil. Ükskõik kus. Linnas. Suures linnas.

Maailma kauneim film. Maailma kauneim armastuslugu. Ja noore režissööri viimaseks jäänud teos. 

Jean ja Juliette on äsja abiellunud noorpaar, kes alustavad ühist elu Seine’i mööda seilaval jõelaeval. Nende kaaslaseks on vana merekaru Pére Jules, kajutipoiss ja kari päästetud hulkuvaid kasse. Juliette on maatüdruk, keda tõmbavad suurlinna ahvatlused. Kaugel sinav Pariis laulab oma sireenilaulu ja linn ähvardab lõpuks mürgitada noorpaari õnne.

Jean Vigo on tuntud kahe filmi poolest: anarhistlik “Zéro de Conduite” („Käitumine: null“, 1933), mille näitamine Prantsusmaal ära keelati, ning „L’Atalante’“, mis oli Vigo esimene ja ka viimane täispikk film. „L’Atalante’i’“ operaator Boris Kaufman võitis hiljem Oscari filmi eest „On the Waterfront” („Veepiiril“, 1954). Tema unenäoliselt lummavad jõevaated ja julged rakursid hämmastavad oma modernsusega. Eeterliku ja sümboolse Dita Parlo vastandiks on rohmakat merekaru mängiv Michel Simon, kelle kirbukoti-karisma on uskumatu. Jeani ja Juliette’i vastuoluline armastus tuuakse esiplaanile sõnatute stseenidega, mis on ühtaegu elegantsed ning kirglikult julged. 29-aastase Vigo tuberkuloos ägenes filmi novembris toimunud välisvõtetel ja „L’Atalante“ jäi tema viimaseks teoseks. Kuid film jäi elama ning sai eeskujuks prantsuse filmikunsti uue laine sünnile. „L‘Atalante’il“ on vägagi teenitud koht maailma parimate filmide hulgas.