Metskannikesed

Kodumaine spioonipõnevik.

1947. aasta. Sõda on lõppenud, kuid Eesti metsad varjavad ikka veel relvastatud mehi. Kui saabub teade, et oodata on välisluure dessanti metsavendade toetuseks, asub julgeolekuohvitser Rein Taim juhtima NKVD vastuoperatsiooni Lääne diversantide ja Eesti metsavendade juhtide tabamiseks. Tema rühmal tuleb dessandiks maskeerituna jõuda metsavendade peidukohta, võtmeisikuteni selles rindejooneta võitluses. Rein teab, et valearvestuse eest maksab ta omaenda ja sõprade eluga. Kui rühm kohtub pealik Sandri ja tema meestega, algab mäng, milles näiline ja tõeline lakkamatult kohti vahetavad, mäng elu ja surma peale, milles proovitakse läbi aated ja südametunnistus.

"Metskannikestega" seonduvad mõned paradoksaalsed faktid Kaljo Kiisa elust. Saksa sõjaväes teeninud Kiisk sai selle eest NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) preemia - filmi tunnustati kui julgeolekuorganite ja piirivalvevägede tööle pühendatud teost. Sealjuures pole film kunstiliselt sugugi kehv, nagu säärase tunnustamise korral võiks arvata. Pärast “Hullumeelsuse” keelamist pikalt loomingulises surutises viibinud Kiisk sai enda sõnul ”Metskannikesi” tehes tagasi omamoodi vaimse vormi ja hingelise tasakaalu.

Ida-Virumaa tuhamägede vahel üles võetud filmi visuaalseks eeskujuks oli Hiina poliitiline plakat ja see on omanäolise pildikeelega. Metsavend Sanderi lause: “Surnud eestlane on kõige õnneliku eestlane!” võis mõnegi vaataja jaoks peegeldada ühiskonnas stagnatsiooniaja tipus valitsenud lootusetuse meeleolu.

Metsavendade kujutamise ajaloolist tausta aitab peale filmi avada ajaloolane Pearu Kuusk.