Nukitsamees

Laanehurtsikus elutseva kollipere pesamuna Nukitsamees saab endale ühel ilusal hommikul hoidja. See on väike tüdruk Iti, kelle nõiamoor on koos venna Kustiga metsa meelitanud, et lapsed oma majapidamises tööle panna. Iti näeb kiusliku jõmpsikaga palju vaeva, kuid tal jätkub kannatust ja tasapisi taltub Nukitsamees – nii kutsub Iti teda tema sarvemuksude pärast. Kui õde ja vend nõiamajast põgenema pääsevad, ei taha väike poisipõnn Itist maha jääda. Kuid Iti ja Kusti kodu on hoopis teistsugune kui metsas ja Nukitsamees peab otsustama, kuhu ta õieti kuulub.

Oskar Lutsu lastejutul põhinev „Nukitsamees“ on Eesti koguperefilmi klassika. Mitme „Nukitsamehega“ üles kasvanud põlvkonna peale leidub hulgaliselt neid, kelle jaoks pakkusid metsahämaruses elutsevad Moor, Mõhk ja Tölpa hoopiski esimest õudusfilmikogemust. Tristan Priimägi on seevastu osutanud, et „seitse ühevanust last moodustavad düstoopilistest kloonidest koosneva surrogaatperekonna, kelle sektilik elukorraldus meenutab pigem Ari Asteri „Jaanipäeva“, kui lastefilmi. Kumb maailm on õõvastavam?”.