"Võsakurat", "Tätoveering" ja "Mitut värvi haldjad"

Peeter Simm (24.02.1953 – 12.03.2026)  oli Eesti hinnatumaid filmitegijaid. Tema mälestusseansiga läheme tagasi filmimehe karjääri algusaegadesse, kus võis selgelt aru saada, et kodumaisele filmimaastikule on ilmunud väga andekas ja selgelt humanistliku vaatega autor. Tema tragikoomilistes, lüürilise alatooniga töödes kujutati sageli noore inimese kokkupõrget tegelikkusega, üksikindiviidi ja ühiskonna pealesurutud normide vastuolu. Neist kiirgas alati inimlikku soojust ja elujaatust sõltumata valitsevast ideoloogiast. "Minu jaoks on erakordselt oluline, et pärast filmi ei oleks inimestel suus ebameeldivat sapist järelmaitset," on ta ise öelnud.

„Võsakurat” (1976)

Lühimängufilm „Võsakurat“ on Peeter Simmi Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi (VGIK) diplomitöö. Lühifilmi tegevus toimub 1941. aasta sügisel sakslaste poolt okupeeritud Eesti külas, mil Saksa välikomandatuur on keelanud maal ringihulkuvate punaarmeelaste toetamise. Võsakuradiks hüütud lonkav metsavaht satub metsas kirgiislasest nõukogude sõduri peale. Vaikides võtab ta mehe kinni, tõmbab tal saapad jalast ning talutab kinniseotult läbi küla. Filminovelli psühholoogilise pinge loob metsavahi ebaselge käitumismotiiv - kas ta kavatseb kinninabitud vangi tappa või sakslastele pearaha eest kätte toimetada?

„Tätoveering” (1977)

Aleviku meieri käealune, teismeline Margus on võlutud mustlaste vabast ja värvikast eluviisist, eriti aga kaunitar Zoritsast. Ta laseb end tätoveerida ja tema rõõmuks hakkab tüdruk temaga sõbrustama. Konstaablist papa püüab poja indu taltsutada politseitöös tavatute vahenditega, aheldades ta käeraudadega praeahju külge. See ei hoia Margust tagasi - pliidi seest väljalõhutud ahi järel lohisemas, suundub ta õhtupimeduses meieri akna taha, et püssiga maha kõmmutada see naistekütt, armastatud neiu au rüvetaja. Tänu Zoritsa väikevennale jääb mõrv ära. Siis on nad kahekesi teel - kelm mustlaspoiss, kes nagu küllusesarvest jagab jahmatavat elutarkust, ja Margus lohutamatu kannatajana, omandamas elu esimest õppetundi. Film kuulub noorte filmialmanahhi "Karikakramäng" (1977) ja on Peeter Simmi režissööridebüüt. Selle kunstiline juhendaja oli Andrei Tarkovski.

„Mitut värvi haldjad” (1981)

Filmijutustus haavatud hingedega laste elust. Saatus on toonud nad kokku eriinternaatkooli, ent saatuse kiuste püüdlevad nad headuse poole, otsides omaenese “mina”. Tüdrukud jutustavad avameelselt oma lugusid. Vaatamata noorele eale on igaüks neist saanud tunda elu pahupoolt. Kaagvere erikoolis on range režiim – aiast väljapoole pole lubatud minna, valvurid on relvastatud. Poisid räägivad Puiatu erikooli sattumisest või siis uutest pahadest kommetest, mis just Puiatus juurde tekkisid. Poiste hoiakud ja saatused on erinevad. Nad räägivad oma unistustest, laulavad, mängivad kitarri. “Oo Eestimaa...” kõlab kaunilt ja kurvalt, nagu võtaks kokku poiste rikutud elud... Simmi 20minutilisest filmist tundlikumat ja mõistvamat dokumentaali lastekodu ja kolooniate kasvandikest ei ole meil tehtud.

Seansi juhatab sisse Tiina Lokk. Piletitulu annetatakse vähiravifondile "Kingitud elu".