Peibutus: halastamatu naine

Ärinaine ja dominatrix Wanda (Mechthild Großmann), ühes oma nais- ja meessoost alistujatega, esineb avalike BDSM-spektaaklitega Hamburgi sadama galeriis. Ihud saavad kirepiinadele leevenduseks magusvalusad vorbid, kuid Wanda külgetõmbejõud on sõltuvusttekitav. Jäiselt glamuurse piitsakandja armutute võimumängude kütkeis siplevad naise armukadedad lesbiarmsamad ja romantiseeriv partner Gregor (Udo Kier). Ajakirjanik Mährsch (Peter Weibel), kavatsusega Wandat intervjueerida, avastab aga hoopiski midagi omaenda varjatud masohhismi kohta ning temast saab oma uuele käskijannale andunud tualettruumi ori. 

Kas eksisteerib turvasõna, et selle naise halastamatust ahvatlusest välja murda? Kas see on üldse vajalik, kui piin tekitab mõnu?

***

Film on inspireeritud markii de Sade'i teosest „Justine“ ja Leopold von Sacher-Masochi kultusromaanist „Veenus karusnahas“. (Mehed, kelle nimedest pärinevad vastavalt terminid sadism ja masohhism 😉). Sellel naiste poolt domineeritud filmil on kaks naisrežissöör-stsenarist-operaatorit – Elfi Mikesch ja Monika Treut – ning peaosa dominitrixina teeb Mechthild Großmann. 

Film kujutab erinevaid seksuaalfetišeid, naistevahelist iha ja armastust ning võimumänge. Ilmumise ajal provokatiivsena mõjunud film, mis tõi kaasa väga vastakaid reaktsioone, on tänapäeval käsitletav kui feminismi, kväär-eneseväljenduse ja avangardistliku sürrealismi oluline verstapost. 80ndate keskel olid nii lesbi- kui BDSM-suhted kinos vaevu kujutatud teemad. Eriti haruldaseks tegi selle filmi naise perspektiiv. Film kujutab sadomasohhismi mitte patoloogia, vaid naiste teadlikult valitud praktikana, millega film vaidlustas valitsenud heteronormatiivse ja meheliku vaatenurga asjadele.

„Peibutus: halastamatu naine“ (1985) on eelsoojendus juunis algavale Pride’i kuule. 

Ühtlasi teeme siin kummarduse eelmise aasta novembris meie seast lahkunud saksa kino legendaarsele tähele Udo Kierile, kes on antud filmi üks vähestest meesnäitlejatest.