Põrmulaps

Põrmulasteks kutsutakse Vietnamis isatuid. Kuna vaid isa kaudu saad sa olla päriselt keegi, siis ilma isata oledki sa madalam kui muru, põrm, savi, tolm. Eikeegi. Teistest põrmulastest veel põlatumad on need, kes sündisid sõjast ja kelle isad olid Ameerika sõdurid. Song, üks niisugustest, ei ole oma olukorraga leppinud. Mis siis, et tal on armastav perekond, lapselaps, kelle eest hoolitseda — see üks ja peamine on ikka puudu: isa! Ja võimatu saab teoks. Tänu tänapäeva imelistele vahenditele Songi isa leitakse, Ameerikast. Kuid oh häda, see isa on suremas… Aga sünnib veel mõni ime ja Song lendabki Ameerikasse, leiab oma n-ö perekonna. Kohtuvad kaks illusiooni, kaks naiivsust, Vietnami ja Ameerika oma. See kohtumine on korraga südantlõhestavalt kurb ja väga naljakas. Song lootis, et minevik, kui sa selle tagasi saad, on nagu leib, mida süüa. Aga minevik on põrm, tolm, eimiski…

“Põrmulaps” on võitnud Krakowi festivali peapreemia.

Tõnu Õnnepalu