Saja aasta pärast mais

Film, mis ei sobitu ühtegi ajastusse.

Viktor Kingissepp on kolm aastat põranda alt juhtinud kommunistliku parteid Eestis. Ta peab sidet Moskvaga, kirjutab kõnesid Riigikogu Kommunistlise Töölisterühma liikmetele ja lendlehti ametiühingute üritustele. Tema eesmärk on kukutada Eesti Vabariik, sest ta ei usu Eesti iseseisvusse ega üldse rahvusaadetesse. Ent aeg tiksub, tiisikus õitseb, maailmarevolutsioon lükkub aina edasi. Mida teha, et kõik pingutused ajamere põhja ei kaoks?

Ajaloolis-psühholoogilise draama aineks on neli viimast päeva elukutselise revolutsionääri, kommunist Viktor Kingissepa elus 1922. aasta mais. Film valmis tänases vaates üsna kohatul ajal - vahetult enne nõukogude impeeriumi lõppu, laulva revolutsiooni eel. Kommunistlik kangelane sai olla kõike muud kui vaatajaid erutav tegelane. Kas film nõukogude võimude poolt märtristaatusesse tõstetud elukutselise riigikukutaja elust oli ühtaegu kompromissialti kohandumise meistriklass kui ka strateegiline möödalask?  

Omaaegse kriitika vastuvõtt oli aga soe ja andis põhjust intellektuaalseteks konstruktsioonideks. Mati Undi stsenaariumis on koos faktid ja legendid, tõepära ja oletatav, dokumentaalne ja mänguline, reaalsus ja fantaasia. Jüri Krjukovi Kingissepa-tõlgendamisest oldi vaimustuses. Häid osatäitmisi oli teisigi ja Arvo Kukumägi tegi filmis ühe oma parima rolli reetur Linkhorstina. Kiisk näitas end taas lavastajana, kes oskas teha väiksematesse rollidesse suurepäraseid ja ootamatuid valikuid. (Näiteks Kaarin Raid revolutsionääri varjanud õdede emana või Mati Unt ülekuulajana.) Filmi muusika, mille autoriks oli noor Erkki-Sven Tüür, annab kõigele fataalselt eleegilise tooni.

Filmi- ja teatrikriitik Andres Laasik on arvanud: „Hoolimata teema tõttu ligi hiilivatest poliitilise angažeerituse kahtlustest on filmi „Saja aasta pärast mais“ nagu ka „Surma hinda küsi surnutelt“ käsikirjad eesti filmistsenaristika kullafondi kuuluvad teosed, mille kunstitaset on tänapäevalgi raske ületada.“ 

Mida arvata sellest kõigest tänasel päeval, selles aitavad pärast filmi selgust luua toimetaja Tiina Lokk, ajaloolane Mari-Leen Tammela ja endine kaitsepolitseid peadirektor Arnold Sinisalu.