Surma hinda küsi surnutelt

Film, mis aitas eesti filmikunsti modernismi teele pöörata. 

Pärast 1924. aasta detsembrimässu tegutsevad kommunistid põranda all. Üks nende juhtidest, Anton Sommer, intelligentne ja põhimõttekindel mees ning veendunud kommunist, võetakse kinni ja antakse sõjakohtu alla. Ta vaikib ülekuulamistel, sest leiab, et ennast süüdistuste eest kaitsta on ebaväärikas. Võimukandjad püüavad teda sundida tunnistama revolutsionääride kaotust, kuid Sommerile on au tähtsam elust. Tema eest maksab kätte võitluskaaslane Ester, kes aga nii arvatavale reeturile kui Sommeri abikaasale ja laste emale näkku vaadates tajub, et lähedase inimese kaotust ei heasta miski.

Film erines ehk mõneti teistest omataolistest ajalookäsitluse poolest, kus tüüpiline kommunismi-ideaalidest pulbitsev revolutsionäär oli asendatud tavainimesega, kes heitles dilemma ees: kas valida elu või ideeline surm. Nii ei ole ekraanil päris lihtne mustvalge propaganda, vaid oskuslikult on seatud küsimus hinnast, mida tuleb maksta ideaalide eest.  „Kaldun arvama, et tänane mängufilm algas kuskil K. Kiisa „Surmahinna“ kandis. (Iseasi, et selle juured omakorda „Hullumeelsuses“ jne),“ kirjutas Kiisa sõber Jüri Müür