Luulur

Filmis “Luulur” jälgime Jaan Malinit, kes esindab oma lavanimega Luulurit, teekonda luuleslämmi ja “Hullunud Tartu” festivali suunas. Häälutamine, mille algselt defineeris Ilmar Laaban, on Luuluri kunstivorm, mille juured ulatuvad dadaismi ja sürrealismi. Jaan Malin, kel on keerulised suhted tema isa Ilmar Malini ja luuletaja Ilmar Laabaniga, uurib oma monoloogis ootusi ja surveid, mis pärinevad nende mõjude tõttu.

Filmi struktuur koosneb mitmest komponendist, sealhulgas Luuluri biograafia ning tema esinemised rahvusvahelistel eksperimentaalsetel luuleüritustel. Tuntud autorite intervjuud toovad esile arutlused “tähendusetu” kunsti üle, mida peegeldab ka Malini romaan “Maa ja ilm”, kirjutatud väljamõeldud keeles. Filmi kaudu uuritakse, kuidas Luulur ületab oma eeskujusid, luues dialooge teiste kunstnike, nagu Roomet Jakapi, Ivi Rausi ja Tobias Kunzega. “Hullunud Tartu” festivali kureerimine ja häälutamise praktika tutvustavad eesti sürrealismi ja Luuluri ekspressiivset loomingut, mis kutsub üles küsima, kas kunst peab omama selget tähendust.