Taevas Berliini kohal

Damiel (Bruno Ganz) and Cassiel (Otto Sander) on inglid, kes valvavad Berliini üle. Neil pole harfe või tiibu (tavaliselt vähemalt mitte) ja nad eelistavad tavalisi mantleid härmalõngast rüüdele. Aga nende võimuses on liikuda märkamatult läbi linna, kuulata linnaelanike mõtteid, vaadelda nende tegemisi, jälgida elude kulgemist. Nende kohaolu on täiskasvanutele märkamatu, vaid lapsed ja teised inglid on võimelised neid nägema. Inglid veedavad oma päevad vaikides inimesi vaadeldes, olles võimetud nendega suhtlema ja valu või rõõmu tundma. Üks inglitest aga armub ilusasse tsirkuseakrobaati ning laskub alla maiseid ihasid ja ilmalikku armastust maitsma.

Rainer Maria Rilke luulest inspireeritud imelise filmi kirjeldamiseks on raske leida õigeid sõnu. Sestap tsiteerime legendaarse kriitiku Roger Eberti ülimalt tabavaid mõtteid teosest:

“Minu jaoks on see film nagu muusika või maastik. See puhastab mu meeled ja tekkinud vaba ruum annab võimaluse küsimuste tekkimisele. Miks mina ja mitte sina? Miks ma olen siin ja mitte seal? Millal algas aeg ja kus lõpeb ruum?”

Film pärjati 1987. aasta Cannes’i festivalil parima režissööri auhinnaga.

Filmi juhatab sisse semiootik Katre Pärn.