Elektriteater Lapimaal Midnight Sun Filmifestivalil

Kord aastas, kõige valgemate ööde ajal, muutub muidu unine soome linn Sodankylä filmigurmaanide mekaks. Igast maailma otsast voolab sinna filmihuvilisi kokku. Viimnegi rohuplats on telkide või matkaautode all, kämpingud on ülebookitud ning kohalikud kolivad selleks nädalavahtuseks maale vanaema juurde. Kohaletulijad trotsivad hambad ristis heitliku ilma, polaarpäeva unetust, puupinkidest kangeid tagumikke ning sadade meetrite pikkuseid järjekordi – vaid selleks, et viis päeva järjest supelda selles filmi-massi-hulluses. Viimaseks päevaks on kõik peast veidi soodad aga maru õnnelikud ning tõotavad pühalikult järgmine aasta tagasi tulla. Ja tulevad ka. Nii on olnud juba 35 aastat.

Ei saanud meie mitte halvemad olla. 13. juunil pakkisime ennast Tartus autodesse ja võtsime ette 1200 km matka polaarjoone taha. Tegime kokku 138 kinokülastust, sõime ära 24 pakki kiirnuudleid, nägime ~30 põhjapõtra ning kamba peale saime ööde keskmiseks uneajaks ikka 8 tundi täis. Ning siis sõitsime 1200km tagasi koju. Ka meie olime viimaseks päevaks peast täitsa soodad aga õnnelikud ning tegime järgmiseks aastaks plaane.

Pildistamiseks oli Tiinal kaasas kõige lihtsam seebikarp ning kaks mustvalget filmi. Polnud üldse kindel, et sealt midagi välja tuleb. Seepärast ongi seal uduseid ja üsna arusaamatuid kaadreid, kuid kõik on nii ehe kui veel võimalik. “Parimad reisipildid, mis teinud olen,” on Tiina ise rõõmus.