Rashomon

Film viib vaataja feodaalaja Jaapanisse, kus laguneva Rashomoni värava all peidavad end vihma eest puuraidur, preester ja talupoeg. Kuna ilm on ränk, ei saa keegi teekonda jätkata. Peagi selgub, et puuraiujat ja preestrit painab kohtuprotsess, mille tunnistajaks nad linnas just eelmisel päeval on olnud. Jahmunud talupojale räägitakse lugu vägistamisest ja tapmisest, milles on kolm osalist: tuntud bandiit, tapetud ülik ja üliku naine. Loo käigus hakkab sellele aga lisanduma tegelaste uusi vaatepunkte ja tõlgendusi, mis näitavad üha uusi tahke filmikangelaste moraalsest palest või siis selle puudumisest.

“Rashomon” oli režissöör Akira Kurosawa esimene suur meistritöö, mis pärast linaletulekut on avaldanud aastakümnete jooksul mõju lugematutele temast inspiratsiooni saanud filmidele. See esitati autorile enesele teadmata Veneetsia filmifestivalile, kus ta võitis kõigile üllatusena Kuldlõvi peaauhinna. Edu tagas muuhulgas ka operaator Kazuo Miyagawa hämmastav kaameratöö valguse ja varjudega ning Toshiro Mifune rollisooritus, mis on filmiajaloo meeldejäävamaid.

Filmi aluseks olid Ryuonsuke Akutagawa kaks lühijuttu, mis on ilmunud ka eesti keeles novellikogus “Hammasrattad” 1978. aastal. Kurosawa ise rääkis teose sünniloost nii: ““Rashomonist” pidi tulema minu katseplats. Koht, kus ma võisin sobitada ideid ja soove, mis kasvasid välja mu tummfilmi otsinguist. Otsustasin kasutada Akutagawa jutustust, mis tungib inimsüdame sügavustesse nagu kirurgi nuga ning paljastab selle tumedad kompleksid ja kummalised kapriisid. Neid inimsüdame iseäralikke impulsse peaks väljendama valguste ja varjude ühismõju kaudu. Minu filmis rändavad rööpailt libisenud inimesed üha sügavamale metsikusse maastikku.”