David Lynchi retrospektiiv

Ajalugu liigub alati üldistamise suunas ja püüab ajastuid ja nähtusi mingi ühe visuaalmärgi või fraasiga kokku võtta. Marilyn Monroe seelik ja Dali vuntsid. Kui küsida, miks just nüüd peaks tegema David Lynchi retrospektiivi, siis võiks vastata, et kuigi Lynch on alati olnud inimeste teadvuses olemas ja pole hoolimata pikkadest pausidest oma filmide vahel kuskile vahepeal päriselt „ära läinud“ (vähemalt on ta edasi elanud meie rahututes unenägudes), siis on ka tema saanud mingis mõttes samasuguse taandamise osaliseks. Me kõik arvame teadvat, mis see „lynchilikkus“ on – hämar neo-noir, mis põrkab kartmatult sürrealismi, erootikasse ja ajuvabasse huumorisse; ultravägivalda ja punasesse. See on Lynchi luupainaja-liivaga täidetud liivakast, millesse ta meie ettekujutuses meid ikka ja jälle tagasi mängima kutsub. Nende üldistavate märkidega on aga selline lugu, et meil tekib neist mingi ettekujutus, mis ei pruugi enam tegelikkusele vastata. Mälestused ikka moonduvad aja jooksul, rääkimata siis veel unenägudest. Nüüd, kui tema viimasest filmist on möödas juba kuusteist aastat ning isegi „Twin Peaksi“ fantastiline jätkuhooaeg jääb viie aasta taha, on aeg vaadata ja veenduda selles, et, … jah – lynchilikkus on Lynchi filmides endiselt alles, aga kuidas ta meid täna kõnetab? Ja mida selle fassaadi tagant veel leida võib?

David Lynchi retrospektiiv toob taas kinolinale kõik tema kümme täispikka filmi kronoloogilises järjekorras.

Suurimatele Lynchi austajatele on meil ka kingitus – iga filmi eest on võimalik saada tempel kaardile ning kui vaatad vähemalt 6 filmi, saad tasuta Lynchi retrospektiivi jaoks disainitud t-särgi.

Silencio.