Kaljo Kiisk 100

Kaljo Kiisa (1925 -2007) jälg Eesti filmikunstis on märkimisväärne. Ta on tänasele Eesti filmikunstile aluse pannud põlvkonna juhtfiguure. Võime Kiisaga seostada tervet ajajärku, kuivõrd Tallinfilmi režissöörina jõudis ta teha rohkem mängufilme kui keegi teine ja mitmed neist said Eesti filmivaramu kullafondiks. Tartu Elektriteater korraldab Kaljo Kiisa 100. sünniaastapäeva puhul retrospektiivi, mille raames jõuavad ekraanile režissööri kuus tuntumat tööd, mis on digitaalselt taastatud ja restaureeritud. Lisaks toome ekraanile igihalja klassika “Kevade”, milles saab näha filminäitleja Kiiska. Vaataja ette jõuavad ka Kiisa vastuolulisemad Eesti ajalugu käsitlevad filmid „Metskannikesed“ ja „Saja aasta pärast mais“.

Kaljo Kiisa elukäik ja looming kehastab mitmeski mõttes eestluse ja eesti kultuuri ülikeerulisi, sageli lausa võimatuid valikuid ajaloo keerdkäikudes. Tema põlvkonna saatuseks oli saada täisealiseks ajalugu pöördeliselt muutnud Teise maailmasõja ajal. Noored, kes kasvasid üles Eesti Vabariigis, olid tunnistajaks iseseisvuse kaotamisele ja mitmetele võimuvahetustele, pidid suurem osa ülejäänud elust elama hoopis teistsuguses Nõukogude Eestis (või emigreeruma) ja jõudsid kogeda ka taasiseseisvunud Eestit. Küllap seetõttu võibki Kiisa filme vaadata nii keeruliste olude kiuste teostatud tipptasemel loomingu kui kompromissivalmi kohanemise meistriklassina.

Ida-Virumaal üles kasvanud Kiisk astus mobilisatsiooni korras 17aastaselt Eesti SS-diviisi, sõdis Sinimägedes venelastega, suutis hiljem varjata oma minevikku ja õppis nii TPI`s, Eesti Riiklikus Teatriinstituudis kui Moskva Riiklikus Teatriinstituudis. Moskva GITISe legendaarse Eesti stuudio lõpetanud Kaljo Kiisk alustas tööd 1953. aastal Tallinna Draamateatris. Ent juba 1955. aastast alates alustas ta uut elu filmimaailmas, kujunedes filmitegijaks, kelleta Eesti filmilugu täna tunduks mõeldamatu. Oma esimestes töödes “Jahid merel” ja “Juunikuu päevad” oli ta tõlgi ja teise režissööri ametis. Väga menukaks kujunenud “Vallatud kurvid” võeti vastu juba pea täiesti Kaljo Kiisa filmina, kuigi ametlikult oli ta ikka veel teine režissöör. Järgnesid täiemahulised Kiisa enda filmid: “Jääminek” (1962), “Jäljed” (1963), “Me olime 18-aastased” (1965), “Keskpäevane praam” (1968), “Tuuline rand” (1971), “Surma hinda küsi surnutelt” (1977), “Metskannikesed” (1980), “Regina” (1990), “Suflöör” (1993) jt.

Kaljo Kiiska peeti näitlejat avastavaks filmirežissööriks, kes ühelt poolt püüdis jäädvustada filmilindile vanu meistreid, ent leidis ka uusi filmitalente. Just tema on esimesena ekraanile toonud Ada Lundveri, Terje Luige, Mare Hellaste-Garšneki, Peeter Šmakovi (Kardi) jpt ning suutis kõigile ootamatust küljest panna mängima sellised tuntud inimesed nagu Voldemar Panso, Kaarin Raid või Eino Tamberg. Seejuures oli ta ka ise andekas näitleja, kes mängis rõõmuga kaasa teiste režissööride filmides ning naases elu teises pooles ka teatrilavale. Tema kehastatud Libleta oleks mõeldamatu Arvo Kruusemendi ainulaadne filmitriloogia Oskar Lutsu “Kevade”, “Suve” ja “Sügise” ainetel. Rahva suureks lemmikuks kujunes ka kingsepp Johannes teleseriaalis “Õnne 13”.

Lisaks loomingulisele tööle oli Kaljo Kiisal ka märkimisväärne poliitiline karjäär. Ta jõudis tegutseda nii Nõukogude Liidu võimuasutustes (oli EKP Keskkomitee, ENSV Ülemnõukogu ja ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige ning NSV Liidu rahvasaadik) kui olla ka Eesti Vabariigi Riigikogu liige.

Retrospektiivis näha olevate Kaljo Kiisa filmide seast leiame nii elurõõmsa äravahetamiskomöödia, esimese kodumaise katastroofifilmi, poliitilise allegooria, propagandavaba teekonnafilmi kui naise emantsipatsiooni käsitleva psühholoogilise draama. Ent pilt jääks siiski vaesemaks, kui puuduks võimalus näha mõnd tema vastuolulisemat filmi, mis tegelevad Eesti ajaloo küsimustega. Need filmid vajavad tänases hetkes täiendavaid kommentaare ja pakuvad võimalusi põnevaks aruteluks. Mati Undi stsenaariumi põhjal valminud linalugu kommunist Viktor Kingissepa viimastest elupäevadest, “Saja aasta pärast mais”, on väga iseäralik vaatamine. See vahetult enne laulvat revolutsiooni valminud film on seni igas ajas tundunud kuidagi kohatu ja alles ootab oma mitmekihilisuses taasavastamist. Filmi aitavad lahti mõtestada selle toimetaja Tiina Lokk, ajaloolane Mari-Leen Tammela ja endine kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisalu. Metsavendadest ja nende vastasest võitlusest rääkiv „Metskannikesed“ tõi Kiisale NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) preemia. Fakt, mis arvestades Kiisa noorepõlve tausta saksa sõjaväes, on isegi kurioosne. Filmi ajaloolist tausta aitab pärast seanssi avada ajaloolane Pearu Kuusk. Kuidas sündis aga “Nipernaadi” ja milline oli Kaljo Kiisk inimese ja loojana, sellest vestleme peale filmi Tiina Lokiga. Kiisa viimast Tallinfilmis valminud tööd „Reginat“ analüüsivad veel semiootik Katre Pärn ja kirjandusteadlane Johanna Ross.

Kaljo Kiisa retrospektiiv Tartu Elektriteatris toimub 1.-7. detsembrini.