Marilyn Monroe 100

Selle aasta 1. juunil täitub 100 aastat ikoonilise Marilyn Monroe sünnist. Tähistame Elektriteatris kultuuri- ja filmiajaloo legendi sünniaastapäeva juunikuu jooksul kestva retrospektiiviga.

Marilyn Monroe (sünni poolest Norma Jeane Mortenson) lapsepõlv oli keeruline. Oma bioloogilise isaga ei kohtunud ta püüdlustest hoolimata kunagi ning ema Gladys ei olnud valmis last üksi kasvatama. Nii möödus Monroe lapsepõlv kasuperedes, lastekodus ning tuttavate-sõprade kodudes elades. Monroe meenutas hiljem, et paljud kasupered saatsid teda jalust ära just kinno, kus ta võis veeta terve päeva öösse välja. Filmid aitasid noorel Monroe’l paremini mõista maailma, millest tundis end muidu kõrvalejäetuna. Monroe ema sõbranna, kelle juures ta noorena kohati elas, sisendas teismelisele Monroe’le alatihti, et temast saab kahtlemata filmitäht nagu Jean Harlow ning see veenis noort neiut veelgi enam, et tema tulevik näitlejana on kivisse raiutud.

Monroe alustas oma karjääri modellina. 20-aastaselt sõlmis ta lepingu 20th Century-Foxi stuudioga, leidis oma mentoriga oma nüüdseks legendaarse lavanime (mis hiljem sai ka tema päris nimeks) ning õppis esimestel kuudel Foxis näitlemist, laulmist ning tantsu ning filmitegemise protsessi. 1947. aastal tegi ta oma esimesed, kuid pea märkamatud filmirollid. 1948. aastal sõlmis ta aga uue lepingu Columbia stuudioga. Tutvuste kaudu sai ta mitmeid väiksemaid rolle ja kõrvalosi, millest kaks pälvisid ka suuremat tähelepanu: Joseph Mankiewiczi draamas “Kogu tõde Eve’ist” (1950), mis pälvis 14 Oscari nominatsiooni, ning John Hustoni noir’is “Asfaldidžungel” (1950). Suurest skandaalist (sai avalikuks, et Monroe poseeris oma modellikarjääri jooksul alasti) hoolimata hakkas just siis kujunema Monroe maine seksisümbolina ning tema tuntus aina kasvas. Soovides näidata oma oskuste ulatust, tegi Monroe kaks märkimisväärset rolli: noir-draamas “Öine kokkupõrge” (1952) ning psühholoogilises põnevikus “Draama hotellis” (1952).

1953. aasta oli pöördeline. See tõi Monroe’le 3 suurt rolli, mis kinnistasid täielikult tema staatuse seksisümboli ja filmistaarina. Esmalt Henry Hathaway noir-elementidega krimidraama “Niagara”, mille valmides oli peensusteni timmitud Marilyni ikooniliseks saanud meik: tumedad kulmukaared, punased läikivad huuled ning joonistatud sünnimärk. “Härrasmehed eelistavad blondiine” oli Monroe jaoks tema mainele vastav järjekordne “rumala blondiini” roll, kuid oli üks edukamaid filme tol aastal. “Kuidas abielluda miljonäriga” oli teine film ajaloos, mis filmiti CinemaScope’is ning oli Monroe senise karjääri edukaim film.
1954. tõi kaasa rolli Billy Wilderi “Seitsmenda aasta kiheluses”, mille tuntud lehviva valge kleidi stseen kujunes Monroe karjääris üheks ikoonilisemaks. 1959. aasta “Džässis ainult tüdrukud” peetakse siiani üheks parimatest filmidest maailma filmiajaloos ning oli üks esimese 25 filmi seast, mis 1989. aastal kanti USA Riiklikku Filmiregistrisse.

Hoolimata tülidest stuudiotega ja eraelulistest probleemidest püsis Monroe Hollywoodi kuldaja viimastel kümnenditel alati tippude tipus. Kuigi tema karjäär jäi lühikeseks, on Monroe pärand filmistaari ja popkultuuri ikoonina täiesti ainulaadne. Oma kohati negatiivsest mainest hoolimata tegi Monroe tänuväärset tööd, võideldes pidevalt oma õiguste eest Hollywoodi stuudiote gigantidega. Monroe rollid on maailma filmiajaloos ühed tuntuimad ja hinnatuimad ning tema ise on ka kümnendite jooksul pärast oma surma inspireerinud lugematul hulgal kunstnikke, muusikuid ja filmitegijaid.

Marilyn Monroe 100 retrospektiivi raames tuleb linastamisele neli filmi:
“Niagara” (1953)
“Härrasmehed eelistavad blondiine” (1953)
“Džässis ainult tüdrukud” (1959)
“Seitmenda aasta kihelus” (1955)