Martin Scorsese retrospektiiv
Tänavu oktoobris toovad Tartu Elektriteater ja kino Sõprus ekraanile mahukama retrospektiivi kui kunagi varem – kokku linastub kahe kino peale 26 Martin Scorsese filmi. Kuna oktoobris linastub režissööri uusim film “Lillekuu tapjad”, siis on retrospektiiv võrratu võimalus üle vaadata ka Scorsese vanemad tähtteosed.
Elektriteater võtab fookusesse Scorsese ja New Yorgi keerulise ning põneva vahekorra. Läbi filmivaliku saab jälgida ühtaegu ka selle linna arengut enam kui saja aasta jooksul. Valitud filmid viivad vaataja New Yorgi mitmetesse paikadesse ja mitmesse eri ajastusse, alustades aastast 1862 ning jõudes lõpuks välja tänasesse päeva.
Kogu oma karjääri jooksul on Martin Scorsese olnud New Yorgist lummatud. See pole üllatav, arvestades, et ta on seal sündinud, üles kasvanud ja ka filmikoolis käinud. Kuid vähesed filmitegijad on pühendanud nii suure osa oma tööst ühele linnale ning teinud seda nii eripalgeliselt. Scorsese jaoks pole New York kunagi mitte lihtsalt taust, vaid pigem paik, mis sunnib kangelasi tegutsema. Ta ei loo mitte ainult portreed linnast, vaid kasutab asukohta peategelaste enda peeglina, psühholoogilise ruumina, kus tegutsevad nende sisemised deemonid. Linn on nende soovide teostamiseks vajalike võimaluste asupaik, millest igaüks viib erinevatele radadele ja erinevate vaadeteni linnale endale.
Režissööri debüütfilmis „Kes koputab mu uksele“ (1967) tegutsevad itaalia päritolu ameeriklased ning siit saab alguse teemadering, mida lihvitakse edasi filmides „Agulitänavad“ ja „Omad poisid“. 1973. aasta “Agulitänavad” pani paika palju sellist, mis järgnevate aastakümnete jooksul ekraanile jõudis (muuhulgas koostöö Robert De Niroga). Lugu Manhattani Väikesest Itaaliast oli otseselt inspireeritud samas paigas üleskasvamise kogemustest, tulemuseks autentsus, mida saabki kujutada ainult selles keskkonnas kasvanud inimene. Pisikuritegevuse maailm, mis eksisteerib vägivalda ja terrorit tekitava mikrokosmose kõrvalsaadusena. Kogu filmi tegevus toimub New Yorgi nurgatagustes – pimedatel tänavatel, räpastes baarides, lagunenud korterites.
“Taksojuht” on ilmselt üks kõige kuulsamaid New Yorgi filme ja esimene Scorsese töödest, mis kandideeris mitmele Oscarile. Linn sarnaneb siin hallutsinatoorsele palavikulisele unenäole. Tänavatel rändavad kõige rikutumad hinged, keda antikangelane Travis Bickle läbi linnakaose sõidutab. Moonutatud värvide ja äärmuslike lähivõtete segu loob atmosfääri, millega vähesed filmid suudavad võistelda. Üks neist on Scorsese enda 1999. aasta „Viimase vindi peal“. Öises vahetuses töötava parameediku elu siin on põrgulik. Pidev pulseerivate tulede lõõmamine, pöörane montaaž ja Nicolas Cage’i rollisooritus annavad aga siiski mõnevõrra erineva lõpptulemuse.
2013. aasta musta komöödia “Wall Streeti hunt” New York on hoopis teisest puust. Siin elatakse liiasuse ja ekstravagantsi maailmas, kus inimese väärtust mõõdetakse selle järgi, kui suure hulga pappi ta suudab lõunatunniks kokku ajada.
„Pärast päevatööd“ (1985) näitab New Yorki, kuhu Scorsese pole hiljem naasnud – trendikat SoHo, mis on täis kunstigaleriisid ja baare. Vaataja viiakse kafkalikule teekonnale läbi linnalabürindi, mis pidevalt kahandab individuaalset tegutsemisvõimet oma ahvatlevate neoontulede ja õilmitseva ööeluga. Ka „Raevunud härg“ must-valgete vinjettidega Bronxist tõlgendab linna ainulaadselt viisil.
Oli ilmselt ootuspärane, et ühel hetkel jõudis režissöör ka New Yorgi varasema ajalooni. Nii „Süütuse aja“ kui „New Yorgi jõukude“ tegevus toimub 19. sajandi teisel poolel, kuid filmide stiilid on nii erinevad, et on pea raske uskuda, et autoriks sama mees. „New Yorgi jõugud“ toimetab Scorsesele tuttavas vägivallatsevate kampade maailmas ajal, mil New York oli alles kujunemas maailma olulisemaks suurlinnaks. (Inimesi igalt elualalt suundub üle Atlandi ookeani ameerika unelmat püüdma ning Five Pointsi ümbruskonnast saab vältimatu kokkupõrke epitsenter. Scorsese sõnutsi esindab film vundamenti, millel põhinevad ka tema teised filmid.)
Režisööri ainus puhtakujuliselt romantiline film „Süütuse aeg“ näitab Scorseset uurimas kunagise New Yorgi kõrgkihi luksuslikku maailma. Maaliline pildikeel, viisakalt naeratavad näod ja suurejoonelised tegevuspaigad on fooniks loole, mida Scorsese on nimetanud oma kõige vägivaldsemaks filmiks. Vägivald, millele ta viitab, ei ole mitte füüsiline, vaid emotsionaalne ja selle tagajärjed hoopis sügavamad. Nagu tema kaasaegsed linnadraamad on antropoloogilised uurimused klannidest ja kogukondadest, on “Süütuse aeg” uurimus väga eksklusiivsest kogukonnahierarhiast kuldajastu New Yorgis ning ohtudest, mida kätkeb endas vastupanu sotsiaalselt vastuvõetavatele käitumiskoodidele.
Martin Scorsese on olnud ka viljakas dokumentalist ning loomulikult on New Yorgi teemad jõudnud ka nendesse filmidesse „Italianamerican“ on südamlik väike film režissööri enda vanematest nende pisikeses korteris. „Kõnekunst“ portreteerib aga Fran Lebowitzi, teravmeelset ja vaimukat kirjanikku, kes on New Yorgiga samavõrd samastatav kui Scorsese isegi. Jäädvustades tema lavaesinemisi ja istudes maha pikemaks vestluseks, kasutab Scorsese peategelast ka selleks, et uurida, mis teeb New Yorgist New Yorgi ja newyorklasest newyorklase ning püüda mõista, kuidas on linn aja jooksul muutunud.
Filmid linastuvad järjestuses, mis järgib New Yorgi kujunemist ja muutumist, mitte nende valmimise aastat. Programm algab jõukude vahelise taplusega Five Pointsis 1846. aastal ja lõpeb Fran Lebowitzi tegutsemisega 21. sajandi suurlinnas. Sinna vahele jääb nii mõndagi huvitavat.
Nagu retrospektiividele omaseks saanud, on ka sel korral võimalik kõige tulihingelistematel filmivaatajatel endale välja teenida üks tore meene. Iga äravaadatud filmi eest on võimalik saada templikaardile 1 tempel – 7 filmi täitumisel saab endale retrospektiivi T-särgi või kui koguda kokku lausa 14 templit, siis saab endale pusa.
