MURRA SÜDA / MURRA KAEL

Kinotöötaja Marie tahtis näidata ägedaid filme ajal, mil väljas juba kohe kindlasti pime on. Et ka hilistel ärkajatel, päeva jooksul liialt kohvi joonutel, äraspidise kellaga boheemidel, muidu vahvatel tegelinskitel ning isegi pudulojustel-libahuntidel kino poole asja oleks. Ja selge see, mida hilisem tund, seda salapärasem ja võimsam meie kiriku-kinosaal ja saadav kinoelamus olema saab. Öös ikka juhtub neid asju, olete kuulnud ilmselt?!

Kinotöötaja Maarja on muidu eluga täitsa rahul, kuid pagan horrorit näidatakse tema arust Tartu südalinna ainsas väärtfilmikinos ikka kahtlaselt vähe – verd ja soolikaid peab ka ikka saama! Kuid rahu, koolnukangestusega kinosaalist väljuma ei soovi kedagi panna (vist…) ja eluaegset traumat ka mitte põhjustada (nõrganärviliste eest vastutust ei võta!) ning mõni õudukas ongi suisa vaat et armas!

…Ja nii need kaks pead kokku panidki!

Ööloomadel on jälle aeg elevil olla, sest hilisõhtune programm armastus- ja õudusfilmidega ehk MURRA SÜDA /MURRA KAEL läheb samas rütmis edasi! Ja seda lausa suve lõpuni välja (hurraa!).

Kuna MURRA tiim juba kord on hingelt selline paras provokaator, siis loomulikult me emadepäeva nädalal midagi kena ja sulnist ei näita. Otse vastupidi, linastamisele tuleb emaduseteemaline õudusfilm! Austria kõhedusmeistrite duo Veronika Franzi ja Severin Fiala debüütmängufilm „Head ööd, emme“ (2014), mis jätkab vana head Michael Haneke stiili. See on psühholoogiliselt pinev lugu 10-aastastest kaksikvendadest, kes on veendunud, et iluoperatsioonilt tagasi koju saabunud naine polegi nende ema, vaid hoopis sissetungijast koletis. Ja see, kuidas lapsed ja koletis ühe katuse all hakkama saavad, selgub üsna valusalt.

Mai lõpp ja juuni on pühendatud Pride’i kuule! 29. mai seansiga juhatame selle väärikalt sisse tähistades LGBT-kultusfilmiga „Querelle“ (1982) Saksa uue kino vaieldamatu suurkuju Rainer Werner Fassbinderi 80. sünniaastapäeva. See kullasärane ja iharusest pakatav homoerootika poeesia Tom of Finlandi traditsioonis hüpermaskuliinsete nahktagi-issidega suudab erutada isegi kõige karskemat hetero-isendit. Edasi täielik kannapööre stiilis ja toonis, kuid mitte seksuaalses orientatsioonis! Teid tervitab üks eriliselt sümpaatne blond neiu, ühes väga roosas maailmas! Nope, mitte Barbie – meie teada see elukas ei ole ei korralik kristlane ega ka omasoolemb, kuid Megan filmist „Ma olen ju kisakooritüdruk“ (1999) on mõlemat! See armas kisakoorinäitsik peab aga enne oma tõelise mina avastamist käima läbi suvelaagrist, kus nn eksiteele sattunud noortele üritatakse juhatada tee püha heteroseksuaalsuse juurde 😊. Eks näis, kuidas see õnnestub, tundub ju iseenesest lihtne.

Juulis kupatame vaatajad fiktiivsesse trashi põrgusse nimega Tromaville, kus linna asub moraalilagedatest sigudikest päästma maailma esimene tuumajäätmetest ümbersündinud superkangelane, seljas tüllist tutu seelik ja võitlusrelvaks käes ei miski muu kui põrandapesumopp – täiesti võitmatu kombo, we know! See ON üks parimaid halbu filme ja see ON suurepärane meelelahutus! Iroonilisel kombel juulis liigume edasi mehe juurde, kes on tuntud kui the Pope of Trash, KUID me oleme juba kord nii vastutulelikud ning halastame ja laseme need n-ö normaalsemad inimesed ka kinno 😀 Seega näitame John Watersi enam-vähem parketikõlbulikku filmi „Piripill“ (1990) pearollis sooritab väsimatult terve filmi jooksul kaasahaaravaid muusika- ja tantsunumbreid alati vastupandamatu noor Johnny Depp! Ja seda kirevat komplekti vaadates vast kõige turvalisem valik ootab ees augustis, kui eraanile pääseb perfektsete kaadrite maailmameister Wes Anderson. Paneme blokile punkti ühe tema varasema filmiga „Tenenbaumid“ (2001), kus üks perekond on kriisis ja pinnale ujub tore ports allasurutud emotsioone. Andersoni film, teada värk, alati super!

Yo-yo, let’s go!