fbpx

Õõvarõõm

Õudus- ja ulmefilmide sari “Õõvarõõm”.

Hirm ja hirmu tundmine ei ole iseenesest halb. Kui meil üldse hirmu ei oleks, kui me üldse midagi ei kardaks, siis me oleks juba ammu väljasurnud. Kui ei oleks olnud seda koopameest, kes oleks mõelnud, et ei, ma ikka ei lähe praegu pilkases pimeduses koopast välja uurima, kesse seal väljas krõbistab. On need jaanimardikad, kes sedasi säravad või hoopis mõõkhambulise tiigri silmad. Hirm on elusolemiseks, eluspüsimiseks vajalik emotsioon. Aga mitte kontrollimatu paanika. Eluterve ettevaatlikus absoluutselt, aga pimesi mingite asjade kartmine või vältimine ei ole enam hea ega kasulik. Sedasi ei saa mingit arengut toimuda. Kui ikka valges päevas ei tule ka koopast välja vaadata, et kesto siin nüüd ikkagi öösel askeldas, siis on halvasti.

Sisult on see ju oma variantide ja võimaluste vabatahtliku kitsendamisega, iseenda koopasse sulgemisega. Mitte välisilm ei sea meile piire, aga me ise valime koopas kükitamise ja see ei tundu mõistlik ega eluterve. Natuke karta ikka võib, aga kaaluma, proovima, katsetama peaks ju ka. Maailm ootab avastamist. Hirmud valguse kätte vedamist. Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Mõõkhambulise tiigri ohvriks kodust välja Elektriteatrisse õudusfilme vaatama tulles sa ilmselt ei lange.

Umbes selline mõttekäik sobib mu meelest sisse juhatama sarja, mille raames praeguse seisuga tulevad näitamisele viis filmi: The Omen (1976), „The Exorcist“ (1973), „Event Horizon“ (1997), „Delicatessen“ (1991) ja „Evil Dead“ (1981). Jah, loomulikult on neis viies kattuvaid teemasid, aga neis kõigis on ka midagi, mis teeb ta ülejäänud neljast põhimõtteliselt erinevaks. Ja neis kõigis on olemas see miks. Miks mulle seda lugu räägitakse. Mis vajadus on olnud selle loo rääkimiseks.

Küllalt levinud suhtumine õudusfilmidesse on ju, et milleks neid üldse vaja on. Kellele? Üks alaväärne ja labane filmižanr. Viisakad inimesed ütlevad lihtsalt, et nad õudusfilme ei vaata. Otsekohesemad ütlevad midagi sellist: „olen täitsa nõus artikli autoriga iseloomustamaks õudukaid ja publikumi…..tahan ja pean oma arust ikkagi rõhutada, et õudukaid teevad vaimupuudega perverdid perversete kalduvustega vaimuhaigetele…..võib ju diskuteerida, aga milleks? „ Sest no mis kunst see selline on, mingi koll hüppab puu tagant välja ja teeb tot-tot-tot . Ei olegi midagi diskuteerida.

Samuti olen ma kuulnud argumenti õudusfilmide mitte vaatamiseks, et maailmas sünnib isegi koledaid asju. Iga päev. Tasub ainult ajaleht ette võtta, telekas käima panna või natuke oma FB seinal kerida. Koledusi tuleb niigi uksest ja aknast, miks peaks siis keegi veel vabatahtlikult minema ja midagi õudset lisaks vaatama? Milleks endaga nii teha? Ma kardame tundmatut, kardame asju millest me aru ei saa. Meile meeldiks, kui mingeid asju ei oleks üleüldse olemaski. Teki üle pea tõmbamine aitab aga ainult Möriseja vastu.

Minu meelest on mõistlik õudusfilmidele läheneda selliselt, et midagi on neist õppida. Õppida iseenda kohta. Jah, ehmatamine on loomulik reaktsioon, selle vastu pole midagi teha. Kui see koll ikka puu tagant välja hüppab, siis võpatan ka mina. Aga ühes heas õudusfilmis on rohkem. Neist on võimalik välja noppida huvitamaid teemasid ja liine. Me ju kõik ei karda samu asju, maod ja ämblikud ja elektrihinna tõus ei hirmuta kõiki inimesi samavõrra. Mõne arvates on klounid suisa naljakad ja lõbusad. Meil kõigil on erinevad hirmud. Ja üks variant õudusfilme vaadata on vaadata oma hirmudele otsa. Miks see mida ma vaatan mind hirmutab, mida ma kardan? Sul on võimalik turvalises keskkonnas mõnusalt pehmel toolil end röötsakile lastes ja filmiga kaasa mõeldes enda kohta midagi teada saada. Keeruline on paaniliselt karta midagi, mille sa oled ära tundnud.

Programmi kuraator Kalver Tamm


Tulekul


N 24. veebruar 20:45
Loe edasi
Õõvarõõm:

The Exorcist

2h 12m
ENGLISH, LATIN, GREEK, FRENCH, GERMAN, ARABIC, KURDISH
EESTI