Ulmeaasta 1979

1979 oli ulmefilmidele Eestis hea aasta. Üksteise järel jõudsid ekraanidele kolm filmi, mis olid kas Eestis toodetud või siin üles võetud. Need tööd on jäänud kultuslikena nii Eesti kui maailma kino varamusse. 40 aastat hiljem toob Tartu Elektriteater nad suurel ekraanil ühise programmina vaatajate ette.

Marek Piestraki “Navigaator Pirx” oli Eesti-Poola ühistöö, mis valmis 1978, ent esilinastus siiski alles 1979. aastal. Projekt jõudis Tallinfilmi, kui poolakad otsisid partnerit, kel oleks huvi ja võimekust ulmefilmi teostamiseks, ning leidsid siin soodsa vastuvõtu. Stanislaw Lemi lool põhinev film kosmoselaeva komandörist, kes peab tuvastama meeskonnalikmete seast robotid, ennetas teemapüstituse mõttes näiteks Ridley Scotti “Blade Runnerit”. Veel enne seda, 1979. aastal Triestes toimunud ulmefilmide festivalil, napsas “Navigaator Pirx” aga R. Scotti varasema ulmehiti “Tulnuka” eest peapreemia ning too pidi leppima teise auhinnaga.

“Hukkunud Alpinisti hotell” jäi režissöör Grigori Kromanovi viimaseks tööks. Vendade Strugatskite loole tuginev stiilne ja omanäolise esteetikaga ulmedetektiiv on saanud Eestis omamoodi žanrifilmi etaloniks nii väljapeetud filmikeele kui helikujunduse poolest. Sven Grünbergi muusika ei väsi hilisemaid muusikaid inspireerimast ja filmi dialoogidest pärit fraase võib ikka ja jälle kuulda kõige ootamatutes seostes.

Andrei Tarkovski “Stalker” figureerib sageli kõige olulisemate ulmefilmide nimistutes. Mõistatuslik lugu Stalkerist, kes juhatab inimesi salapärasesse Tsooni, kus ei kehti füüsikaseadused, inimesed jäävad kadunuks ja toimub muudki salapärast, on oma aeglaselt kulgeva lummava filmikeelega olnud eeskujuks arvukatele järgijatele. Teisalt on omajagu neidki, kes peavad seda väljakannatamatuseni tüütuks. Peategelaste Stalkeri, Kirjaniku ja Professori rännak, mille sihiks on leida ruum, kus võivad täituda kõik unistused, andis režissöörile vaid põhjuse tegeleda sellega, mis talle kõige olulisem. Näiliselt minimalistlik ulmefilm on südames hoopis psühholoogiline rännak enda eesmärkide ja parema elu suunas. Filmi võttepaigad Eestis moodustavad olulise osa selle atmosfäärist ja tähendusest .

Lisaks pildile on mõjuv kõigi kolme filmi helikeel. “Navigaator Pirxi” muusika oli Arvo Pärdi viimane suurem spetsiaalselt filmi jaoks komponeeritud orkestriteos, “Hukkunud Alpinisti hotell” aga Sven Grünbergile esimene töö täispika filmi heliloojana. Just Pärdi kaudu sattus aga Grünberg lõppkokkuvõttes “Hukkunud Alpinisti hotellile” muusikat kirjutama. Moskva elektronmuusika stuudios pidi ta aga niigi nappi salvestusaega jagama helilooja Eduard Artemjeviga, kel oli parajasti käsil muusika ei millelegi muule kui “Stalkerile”.


Tulekul