Ikkagi armastus

Öeldakse, et vana arm ei roosteta, kuid Saksa režissööri Andres Dreseni („Armastusega, teie Hilde“) uus film paneb selle väite proovile. Aastakümnete jooksul koguneb abielus nii mõndagi: harjumusi ja pettumusi, vanu kõrvalehüppeid ja uusi solvumisi, mälestusi kasutamata jäänud võimalustest ning pisikesi haavu, mida lõpuks enam ei üritatagi ravida, sest neist on ammu saanud osa ühisest ajaloost.

Lore (Dagmar Manzel) ja Harry (Joachim Król) on abielus olnud juba peaaegu 40 aastat ja nad on sattunud üsna sarnasesse olukorda. Nad teavad, et armastus ei muutu tingimata tugevamaks ainuüksi seetõttu, et see on kestma jäänud. Lore kardab, et Harry kõrval on ta tasapisi hääbumas ning elu on liiga etteaimatav ja rahulik. Mees seevastu igatseb just rahu ja stabiilsust. Ühes on nad siiski ühel meelel: nende tütrel pole armastuses õnne olnud. Nüüd plaanib tütar juba kolmandat korda abielluda, seekord jõuka töösturiga, kes on Harryga peaaegu samaealine. Uudis raputab paari paigalseisvat argirutiini ja toob muutusi ka nende omavahelistesse suhetesse.

Režissöör Andreas Dresen ja stsenarist Laila Stieler („Gundermann“, „Armastusega, teie Hilde“) jätkavad edukat koostööd üheksanda filmiga. „Ikkagi armastus“ on üheaegselt tragikoomiline, terav, muretu ja õrn. Nagu üks hea armastuslugu peabki olema.