Päikesepõletus

Charlotte Wellsi auhinnatud debüütfilm “Päikesepõletus” (2022) jätab igasse vaatajasse omamoodi jälje.

11-aastane Sophie veedab 1990ndate lõpus ühe koolivaheaja Türgi puhkusekuurordis koos oma isa Calumiga. Nad ujuvad basseinis, mängivad piljardit, käivad rannas, istuvad lamamistoolidel, naeravad ning jäädvustavad neid hetki videokaameraga. Pealtnäha ei juhtu midagi, aga tegelikult juhtub palju - vaikselt, kaadrite ja kassettide vahel, pilkudes ja sõnades.

Film tabab seda hetke, kui täiskasvanuna mõistad, et su vanemad olid kunagi ise noored inimesed oma sisemaailmaga, mida sa lapsena ei osanud märgata. See on film armastusest ja mõistmisest, mis tavaliselt ei jõua üheaegselt kohale. Sama kehtib ka antud filmi vaatamise kohta - filmi mõistmine võib jõuda kohale ka tagantjärele.

“Päikesepõletus” (2022) on kinotöötaja Kata lemmikfilm: “See film pole minu jaoks kunagi olnud lihtsalt film. See kujutab väga täpselt depressiooni ja leina, mida olen näinud lähedalt - nii teistes kui ka iseendas. Mõned filmid lihtsalt meeldivad sulle, aga mõned pakuvad sulle enamat ning “Päikesepõletus” on minu jaoks just see. Film suhtub leina kui aastatepikkusesse katsesse, kus proovid midagi oma mälust tagasi saada, otsides vastuseid, mida pole alles, ning tekib eriline liminaalne ruum, kus piir kogemuste ja mälestuste vahel muutub häguseks. Nii nagu ka päris elus, siis osad küsimused jäävadki vaikusesse ja vastuseta. Võiks öelda, et “Päikesepõletus" on eriline, sest see ei lõpe viimaste kaadrite ja lõputiitritega, vaid jääb pärast seanssi veel kauaks kipitama.”