Põrgupõhja uus Vanapagan

1977. aasta „Vanapagan” ei ole 1964. aasta Vanapagana (Jüri Müüri ja Grigori Kromanovi oma) kordus ega edasiarendus.

1970. aastate „Põrgupõhja uue Vanapagana” film sündis ajal, kui Evald Hermaküla, Jaan Toominga, Ülo Vilimaa ja Mati Undi juhtimisel kujunes Vanemuisest eksperimentaalsete teatriuuenduste keskus. Ka filmis on palju elemente, mida oli varem alati teisiti tehtud. Tegevus toimub pimedal laval, mille üle kumab planeetidest ja tähekogudest moodustunud ussikeele-märk. Kuna seitsmekümnendad oli aeg, mil räägiti palju põhjarahvaste ühisest ürgsest enesetunnetusest, siis algab film laulukesega: „Eit oli eessa ikke-essa, taat oli taga rakke-essa, eide küüned künnivada, taadi varbad vabisesid. Suurta tööda tehta-essa, vaeste laste vaevadessa, mäed nemad kündsid männikussa...” Tegelaste suhtlusdistants on nii väike, et nad räägivad üksteisele suu sisse või krae vahele. Asja teevad veelgi keerulisemaks süntesaatorimuusika ja kõikvõimalikud kajaefektid, juba surnud inimesed (põrgueit Lisete) löövad kaasa saturnilistes mängudes ja tantsudes. Tammsaare hakkab kergelt ära kaduma, kuid Tooming ei asenda teda ka mitte halvasti.