Agulitänavad

Püüdlik pisisuli Charlie (Harvey Keitel) teab, mida ta tahab, aga ei tea, kuidas seda saada. Tema püüdlustele karjääri, armastuse ja sotsiaalse elu rindel loobib kaikaid kodarasse sõprus Johnnyga (Robert De Niro), kes on kõigile meestele võlgu raha, ja kõigile naistele sarmika naeratuse.

„Agulitänavad“ on „Kes koputab mu uksele?“ edasiarendus, lugu tänavakuritegevusest, usulistest dilemmadest; elust ja valikutest slummides. Scorsese sõnul: Ameerika unelmast, mille kohaselt on igaühel võimalik kiiresti rikkaks saada, ja kui seda ei suudeta saavutada seaduslikul teel, tuleb seda teha ebaseaduslikult.

Siit sai alguse Scorsese eluaegne töösuhe Robert De Niroga, kellel klikkis Keiteliga esimesest kohtumisest peale, osa nende omavahelisest suhtlusest ekraanil on improviseeritud, eeskujuks muuhulgas koomikupaar Abbott ja Costello. De Nirole meeldis see, et Scorsese armastab Hollywoodi klassikat, aga ometi ei olnud Scorsesel mingit kavatsust (ega ka vahendeid) teha selge pildi ja sisuga, korrektselt vormistatud filmi. Tulemus on selle täielik vastand: pulseeriv ja eluline film, vilgas, vägivaldne, kaootiline.

Tippaastal 1973 tuli tähelepanu pärast võidelda nii nädal hiljem välja tulnud „Eksortsisti“ kui „Kellavärgiga apelsini“, Deliverance’i“ ja „The Stingiga“ ning „Agulitänavad“ ei kõnetanud läbi ja lõhki New Yorgi filmina väga ka teistsuguse lainepikkusega läänerannikut, täna kuulub see aga Scorsese põhifimide hulka. „Agulitänavate“ teemad on samad kui „Kes koputab mu uksele?“ omad, aga siin destilleerub selgeks Scorsesele hiljem tihti omane stiil – videolik, ülestiliseeritud pilt, vali, tihti pealtnäha stseeni ebasobiv (aga seeläbi ise uusi tähendusi loov) muusikakasutus, ning kuritegeliku elu peibutavate pahede võitlus katoliikliku süütundega. „Agulitänavate“ rolli järgi valis Francis Ford Coppola De Niro mängima Vito Corleonet filmis „Ristiisa. II osa“, mille eest sai ta ka oma esimese Oscari.

Tristan Priimägi