Armastusfilm

Jancsi istub rongis ja sõidab Pariisi Kata juurde. Kata oli talle nagu õde, lapsepõlvesõbranna, hiljem esimene armastus. Siis aga sekkus Kesk-Euroopa ajalugu ja 1956. aastal pidi Kata lahkuma. Nad ei näinud teineteist kümme aastat.

Rongis istuva noormehe mälestuspildid vilksatavad vaheldumisi kaadritega rongivagunist ja passikontrollidest. Nendes lapsepõlvemälestustes rullub vaataja ette nii suur kui ka väike ajalugu: sõdurite käest palutud „kleb“, pioneerivorm, relvastatud vahimehed tänaval, kelgutamise rõõm, lapsehoidja surm, ujumistunni rütm, 1956. aasta sügisel nurga tagant välja ilmunud tank, poekotist trammi põrandale kukkunud karpkala…

„Kuidas me naersime, kui see meil hiljem meelde tuli! Ma ei teagi, millal me kõige rohkem naersime, kas 50., või 52., ehk 56. aastal? Naersime isegi kui vanaema suri, sest see kala tuli meile just siis meelde. Ja kindlasti naerame Kataga veel, kui koos oleme ja miski meile seda kalalugu meelde tuletab.“