Armugan

Jo Sol on režissöör, kes esindab filmikunsti seda poolust, kus leitakse, et film ei pea olema nagu sorava juturaamatu lugemine. Filmi vaadata tähendab kaasa mõelda. Seepärast iseloomustabki autori loomingut nn arthausilik lähenemine, teatud eksperimentaalsus. Jo Sol on mõtleja, kes väljendab end läbi kinematograafia. Meelelahutuskinole orienteeritud vaataja ja filmiajakirjanik ei pruugi alati autorit mõista, kuid festivalide publik ja pisut nõudlikuma maitsega kriitikud oskavad tema filme hinnata.

Armugan on mees mägedes. Tema kaaslasteks on taevalaotus, lambad ja isiklik abistaja. Armuganil on liikumispuue. Tema abistaja, Anchel, on töötanud haiglas palliatiivravis. Kui Armuganile tuleb kutse, aitab Anchel mehe mägedest alla abivajaja juurde. Armugan on Lõpetaja. Inimesed pelgavad teda, sest tunnetavad, et mees teab midagi sellist, mida meie ei tea. Lõpetajal on oskused ja teadmised, kuidas aidata surijal minna. Anchel tahab seda iidset ja unustatut õppida.

Võimas filmilik elamus, poeetiline ja sügavalt filosoofiline. Autor võtaks nagu vaataja käekõrvale, juhtides ta mõtteradadele elust ja surmast. Nende eetiliste küsimuste juurde, mis tekivad meil siis, kui näeme oma surmahaiget lähedast kannatamas või kui räägime üldiselt eutanaasiast, aga ka nendest tabumõtetest, mida me endale ligi ei lase – mõeldes iseenda surmast, mis paratamatult kord saabub.

Mihkel Möölman