Asugem teele

Autoreis laenatud sõidukiga kehvades teeoludes. Tagaistmel kipsis jalaga isa. Või kas tema jalg on ikka katki? Ema, kes üritab naerda, aga hoiab samal ajal pisaraid tagasi. Autosalongis üürgab hüperaktiivne jõmpsikas raadiole kaasa ja vehib tantsida. Kõik nad karjuvad haige koera peale ja käivad üksteisele närvidele. Ainult täiskasvanud poeg vaatab ainiti enda ette maanteele ega ütle ühtegi sõna.

See on algsituatsioon, millest Iraani režissöör Panah Panahi (režissöör Jafar Panahi poeg) vormib inimliku ja elusa portree teelahkmel olevast perekonnast, kellega on väga kerge samastuda. Filmitegija esimene täispikk linateos pakatab energiast, mõjudes kohati pööraselt naljaka ja kohati vaikselt muserdavana. Panahi oskab filmilugu rääkida väga värskel viisil, hoidudes mehhaanilistest lahendustest ja klišeedest.

Cannes’is programmis Directors’ Fortnight linastunud film nomineeriti ka parima debüütfilmi Camera d’Or auhinnale. BFI Londoni Filmifestivalil ja Singapuri Rahvusvahelisel Filmifestivalil pälvis “Asugem teele” parima filmi auhinna.