De humani corporis fabrica

Dokfilmid räägivad tihti sellest, mis inimese sees on, aga harva sellest, mis on PÄRISELT inimese sees. „De humani corporis fabrica“ rändab julgelt koos sondkaameratega inimese sisemusse, et tuua meieni kõik need inimkeha müstilised saladused, mida eelistaksime pigem mitte näha ega kogeda. See pole aga populaarteaduslik film, vaid keha kujutatakse siin kui abstraktsionismi, müstilist lugematute hammasratastega kellavärki, mis tekitab üheaegselt soovi uskuda nii teadust kui ka jumalat.

Olgu, kuidas on, „De humani corporis fabrica“ paneb meid elu kogu selle hapruses armastama ja hindama. Filmis peitub ka peen kommentaar Prantsuse tervishoiusüsteemi suunal, mis võiks ilmselt aeg-ajalt ka paremini toimida. Lõpustseen New Orderi „Blue Monday“ saatel on valgustuslik. Filmi pealkiri pärineb Andreas Vesaliuse 16. sajandi murranguliselt anatoomiateoselt „De humani corporis fabrica libri septem“ („Inimkeha ehitusest seitsmes raamatus“).

Film mitte igale maitsele, aga kindlasti neile, kes on nõus ilu otsima sealt, kust seda oodata ei oska.

Tristan Priimägi