Dekameron

Seitsmekümnendate algus tõi Pasolini jaoks kaasa täieliku suunamuutuse. Ta lavastas kolm kirjandusklassikal põhinevat kergekoelist linateost, mis said koondnimetuseks “elu triloogia”. Esimese osa aluseks oli Giovanni Bocaccio erootiliste lühijuttude kogumik. Pasolini jaoks on see film otsekui katse pöörduda tagasi süütusse noorusaega, kus inimesed (ja ka tema ise) olid veel rikkumata küünilisest tänapäevast, mida iseloomustavad objektifitseerumine ning mehhaniseeritus. Seksuaalsus siin filmis on pigem sensuaalsus – lapselik süütu mäng oma kehadega, mida pole veel jõutud tundma õppida.

Mittenäitlejate lihtsast kohmakusest saab siin võluv siirus. Nii võiks välja näha film enne filmikunsti leiutamist. Tahtmatult pani Pasolini selle filmiga aluse ka Itaalia kino allžanrile nimega decamerotico. Järgnevatel aastatel nägi Itaalia Decameronile igati väärilist seebiooperit rohke plagiaadi, ülevõimendatud tunnete ja meedias populaarsete kohtuasjadega.

Tristan Priimägi

Kõik Pasolini filmid linastuvad vaid üks kord ning jõuavad ekraanile tänu Kultuurkapitalile ja koostöös Itaalia Suursaatkonnaga Tallinnas.