Värvilised unenäod
“Ja sel ajal ma hakkasin juba ütlema, et Jaan ei ole mingi teatrilavastaja, Jaan on sündinud filmilavastaja.” – Enn Säde
Kui Nõukogude Eesti filmikunstis tohtis ennekõike teha ideoloogilise sõnumiga filme plaanimajanduse vormis, siis vahel õnnestus süsteemile ka kaigas kodarasse visata ja luua midagi tõeliselt unenäolist ja ajatut.
„Värviliste unenägude“ puhul tundub kõige uskumatu olevatki just see, et selline film üldse sündida sai. Virve Aruoja ja Jaan Toominga ühislavastatud film oli algselt planeeritud (sellesama plaanimajanduse rangete reeglite järgi) olema lastefilm, aga välja tuli hoopis midagi muud, ja märksa enamat. Selles ühe lapse maailmanägemuses on reaalsus igatpidi nihkes nagu laste maailmas ikka. Aeg nihkub, paindub ja venib siin filmis nagu unenäos ikka. Selle võimendamisele aitab kaasa kõik: stseenide pikkus ja ülesehitus, kohati ka pilt (tänu operaator Rein Marani kasutatavale läätsede imepargile) ja heli (kaja, dialoogikordused, loitsuluuleread). Fantaasiamaailm on vaba voog, mida proovib hakata normaalsuse raamidesse suruma argireaalsus – linnaelu paneelmaja sirgete seintega korteris. Aga me ju teame juba eesti filmiklassikastki, et üle kõige on maailmal vaja üht vaba last. Ja just selline vangistusest ootamatult pääsenud vaba laps on ka see film.
Tristan Priimägi
