The Exorcist

Chris MacNeil elab oma tütre Reganiga mõnusat filmistaari elu. Päeval käib võtetel, õhtuti võõrustab oma kodus ilusaid ja andekaid inimesi. Kuniks Regan ühe koosviibimise väga kiirelt ja konkreetselt ebamugavaks muudab. Väga kiirelt ja konkreetselt muutub see ebamugavus eluohtlikuks eeskätt Reganile endale. See paneb tüdruku ema seisu, kus tütre elu sõltub sellest, kas Chris suudab uskuda uskumatut.

Jah, siin on „The Omeniga“ teatav sarnasus, lapse elu on tema vanema kätes, aga on ka väga oluline ja põhimõtteline vahe. „The Exorcist“ tegeleb väljastpoolt tuleva ohuga. Nii meil vaatajana, kui ka tegelastel on selge teadmine, et Regan on lihtsalt üks noor tüdruk, kes on juhuslikult sattunud pahatahtliku vaimolendi rünnaku ohvriks.

Ehk siis meil on situatsioon, kus Chrisi emaarmastus pannakse proovile. Milleks ta on valmis, et oma last aidata. Kas ta on võimeline oma mures niipalju ratsionaalseks jääma, et olla usutav. Seisus, kus keegi sulle öelda ei oska, mis toimub ja mis peab tegema, et paremaks läheks, tahad sa lihtsalt esimesel vastutulijal pea otsast hammustada, mitte hakata tõestama, et sa pole hüsteerias või hull.

Kuidas on võimalik üldse midagi sellist tõestada? „Ei, ma ei ole hull…“

Saranaselt „The Omeniga“ on ka selles filmis stseene, mis jäävad meelde. Ühelt poolt sel põhjusel, et nii ei tohiks olla. Ükski selgroog ei tohiks niipalju painduda. Laps ei tohiks sellist sõnavara omada ja seda nii vilunult kasutada. Pea ei tohiks sellises ulatuses pöörduda. Teisalt ka vastuolu selle kuvandiga, mis näiteks Kroonika vahendusel rikaste ja ilusate eludest meile loodud on. Metsas mingis osmikus elavas ristsigivas perekonnas võib ei tea mida juhtuda. Edukatega küll mitte. Hästi inimlik on eitada seda, mis ei lähe meie ootuste ja ettekujutustega kokku. Kui meil on ikka pilt ees, selgus majas ja siis korraga on pildil midagi valesti, siis esimene reaktsioon on ikkagi eitus, mitte jääda oma silmi uskuma.

– Kalver Tamm