Eolomea

EST

Kui kaheksa raketti koos meeskonnaga mõistatuslikul kombel kaovad, jõuab noor professor Maria Scholl jälgi ajades hõlpsasti tagasi sensatsioonini, mis varemalt pakkunud ohtralt materjali nii unistajatele kui ajakirjanikele. Selleks on teooria, mille järgi ilmutavat iga 24 aasta tagant ennast planeet Maale vastav ekvivalent – planeet nimega Eolomea ehk „igavene kevad“. Koos selle romantiseeriva unistusega kadus toona kiiresti ka piir reaalsuse ja müüdi vahel. Kas filmitegelaste ambitsioon see legend dešifreerida vaibus?

Film näitab võluvaid inimesi Maa ja taevaruumi vahel vaevatu kergusega liiklemas. See pakub nii maapealset paradiisi, kus vahemerelise kliima mahe valgus ulatub läbi ekraani vaat et erootilise puudutusega ka vaataja nahka silitama; kui ka ootamatult trotsivaid mõtteavaldusi. Siin on kõrvuti asetatud justkui igikestev maine päike ja igatsus koju, kui ka paralleelselt tiksuv tundmus ohverdada armastus ja saavutada midagi veelgi enamat, olles veetud tungist kauge avastamisväärse järele. Ambivalentset salapära pakub küsimus, kus lõpeb riikliku programmi täitmine ja algab isiklik vajadus esoteerilise uue teadmise, eskapismi või hoopis vabanemise järele.

Zschoche filmi lähemalt analüüsinud Saksa ja Ida-Euroopa uuringutega tegelev Sonja Fritzsche toob välja, et antud film sai oma mitmetitõlgendatavuses, kuid siiski ka selgete kriitiliste punktidega võimalikuks, kuna SDV-s toona domineerinud Saksamaa Sotsialistlikus Ühtsusparteis toimus 1971. aastal võimuladvikus vahetus Erich Honeckerile. Viimane sõnastas sama aasta kevadel neljandal keskkomitee kokkutulekul uue kultuuripoliitika: kuniks püsib kindel sotsialismile keskenduv positsioon, puuduvad tema arvamusel kunsti- ja kultuurisfääris tabud, ning antud põhimõte laieneb nii sisule kui stiilile. Kultuuriminister Kurt Hager kinnitas omalt poolt Honeckeri üllatavat väljaütlemist öeldes, et sotsialistlik realism tabusid ei tunne. Seega sai kultuurielu tunda mõningast, küll limiteeritud ja napiks jäävat, ohjade lõdvenemist.

Ehkki „Eolomea“ kannab endas utoopilise realismi elemente ja näitab, et nn sotsialistlikud kangelased – kusjuures koostöös rahvusvahelise komiteega – laiendavad usinalt sotsialistlikku projekti kosmosesse; tõrjub film Fritzsche sõnul utoopilisele realismi teise olulise pooluse ehk sotsialismi kohaliku maapealse laiendamise ja ülesehitamise soovi just noorema põlvkonna seas ja pakub uue elu ja alguse võimalikkuse kuskil hoopis mujal.

Filmi juhatab sisse ulmeuurija Sonja Fritzsche. Sissejuhatus on inglise keeles. Filmil on eesti- ja ingliskeelsed subtiitrid.

„Eolomea“ jõuab kinolinale tänu Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkonnale Eestis.

ENG

When eight rockets with crews mysteriously disappear, young professor Maria Scholl finds herself back on the trail leading to a sensation that had previously provided ample material for both dreamers and journalists. This sensation is the theory that every 24 years, a corresponding equivalent of Earth appears – a planet called Eolomea, or the “eternal spring.” Along with this romanticised dream, the boundary between reality and myth are quickly blurred. Did the ambition of the film characters to decipher this legend fade away?

The film depicts charming people effortlessly moving between Earth and outer space. It offers both an earthly paradise, where the mild light of Mediterranean climate reaches through the screen, almost caressing the viewer’s skin with an erotic touch; as well as unexpectedly defiant expressions of thought. Here, the eternal earthly sun and the longing for home are juxtaposed, as well as the parallel feeling of sacrificing love and achieving something even greater, driven by the urge for distant exploration. The ambivalent mystery arises from the question of where fulfilling the national program ends and the personal need for esoteric new knowledge, escapism, or liberation begins.

Sonja Fritzsche, who has analysed Zschoche’s film in her studies of German and East European cinema, points out that this film achieved its multi-interpretable nature, but also clear critical points, because in the German Democratic Republic (GDR), which dominated the Socialist Unity Party of Germany at the time, there was a change in the top leadership to Erich Honecker in 1971. The latter formulated a new cultural policy at the fourth Central Committee meeting that spring: as long as there is a firm focus on socialism, there are no taboos in his opinion in the sphere of art and culture, and this principle extends to both content and style. Minister of Culture Kurt Hager confirmed Honecker’s surprising statement by saying that socialist realism knows no taboos. Thus, the cultural scene experienced some, albeit limited and scarce, loosening of the reins.

Even though “Eolomea” carries enough elements of utopian realism and shows that “socialist heroes“ – in collaboration with an international committee – are diligently expanding the socialist project into space; then according to Fritzsche, the film rejects the other important side of utopian realism, that is the desire for local expansion and construction of socialism among younger generation. Instead it offers the possibility for new life and a new beginning somewhere far away.

The film will be introduced by science fiction researcher Sonja Fritzsche. The introduction will be in English. The film will have Estonian and English subtitles.

“Eolomea” reaches the big screen thanks to the Embassy of the Federal Republic of Germany in Estonia.