Gummo

Ameerika šoki-indie filmide režissööriks tituleeritud Harmony Korine’i kultuslik debüütfilm “Gummo” on leidnud hulganisti austajaid ning vaenlasi siin- ja sealpool lompi. Veendunud fännide hulka kuuluvad Lukas Moodysson, Quentin Tarantino, Ulrich Seidl, Werner Herzog ja Gus Van Sant. Viimasest paremini on raske filmi kokku võtta:
“Mürgine lugu; geniaalsed karakterid; võidukas struktuur; õrritavalt hell epiloog; jahmatav teema; olemuselt mässuline; südamest aus; kerge põlgusega ja äärmiselt inspireerivalt loodud “Gummo” on portree Kesk-Ameerika elust –  karastavalt realistlik ja painajalikult unenäoline”.

Kui palju veidraid ja destruktiivseid mooduseid on võimalik leida vaba aja sisutamiseks?  Vaeste valgete ameeriklaste elu hüpperrealistlikult kujutav ja vaataja hoobilt elu tumedamasse poolde lennutav film mõjub seda häirivamana, et filmi peategelased on kõik kohalikud (tänava)lapsed ja mittenäitlejad. Kas nad elavadki nii? On see päris? Loodetavasti mitte.

Nõrganärvilistele ei soovita. Teistele hoiatus – “Gummo” poeb sügavale naha alla!