Huumorikuningas

Rupert Pupkin (Robert De Niro) on veendunud, et ta on väga naljakas mees, ja kui tal ainult õnnestuks pääseda teleekraanile, veenduksid selles ka teised. Ruperti ees aga sulguvad kõik ja ta otsustab röövida populaarse meelelahutussaate juhi Jerry Langfordi (Jerry Lewis), et saada kätte oma 15 minutit kuulsust.

De Nirol oli kinnismõte teha lõpuks üks edukas komöödia ja ta surus selle peale ka Scorsesele, kes ei teadnud komöödiast eriti midagi. On see nüüd naljakas? Või komöödia? Scorsese sõnul see komöödia pole, aga film töötab just seepärast, et läbi musta huumori on see nii valus. Jääb selgusetuks, kas De Niro mängib ebanaljakat tüüpi või ongi täiesti ebanaljakas. Pupkini ülevõlli kohmerdamise ja grimassitamise puhul jääb arusaamatuks, kas me tegutseme siin reaalsuses või on see mingi meta. Filmi toon on segane ning lisaks naeruvääristati siin Ameerika püha sakramenti, õhtust telekavaatamist, ilmselt neil põhjustel ei osutunud film kinos eriti edukaks. Meediakriitika ja keskpärasuse suhte kujutamisel selebriti-kultuuri oldi aga nii ajast ees, et Todd Philips pani praktiliselt kogu oma ülehaibitud „Jokkeri“ sisu (ja De Niro pealekauba) pihta just siit.

Rupertile sekundeerib kaks tsertifitseeritud koomikut: muidu lobapidamatuse ja pigem Pupkini miimika poolest päriselus tuntud Jerry Lewis mängib siin napisõnalist ja melanhoolset tegelast, spektri teises otsas on aga naisfänn Masha Sandra Bernhardi esituses, kellel kästi minna hullumeelsuse piirile nii lähedale kui võimalik. Ruperti kireobjekti Rita rolli valiti miskipärast De Niro eksnaine Diahnne Abbott, nii et Rita põlgus Ruperti vastu peegeldab ka nende lõhki läinud abielu.

„Huumorikuninga“ filmimisstiil on teemaga sobivalt siin väga telelik, peaaegu nagu tasapinnaline võrreldes Scorsese eelmiste filmide 3D kaameragümnastikaga, kus tegutsetakse tihti stseeni sees ja tegelaste vahel. Võiks öelda, et pilt on telelikult keskpärane, nagu ka filmis kõlavad naljad. Pupkinit peab Scorsese De Niro parimaks rolliks.

Tristan Priimägi