Indrek

Mängufilmi „Indrek“ aluseks on A. H. Tammsaare viieosalise romaanisarja „Tõde ja õigus“ (1926–1930) teine köide, mille ainestik pärines H. Treffneri gümnaasiumist. Lugu maapoisi vaimsest kujunemisest sajandivahetuse Eesti olustikus, kus tagurliku hariduspoliitika kiuste tungisid noorte teadvusse uued ideed.

Indrek Paas on oma klassikaaslastest Mauruse eragümnaasiumi pikem ja vanem, kuid härra Maurusele see ei loe. Eesti poiss peab saama õppida, kui ta seda tõesti tahab ja viitsib. Kuid nagu selgub, pole see põhimõte koolis sugugi peamine. Õigupoolest pole siin ühtki põhimõtet, millest teatud tingimustel mööda ei pääseks. Indrek õpib siin tundma tõdesid, mis võivad osutuda valedeks, ja valesid, mis võivad juhtida tõeni. Ta kohtab tütarlast, kellele võib ise nime valida, ja kaotab ta enne, kui julgeb seda teha. Kus on siis sügavaim tarkus ja suurim armastus – või kas neid üldse on olemas?

Teinud läbi tõdede ja valede keerulise labürindi, jõuab Indrek arusaamani, mis sunnib teda koolist lahkuma.
Mikk Mikiveri film tugines suuresti teatrilegendi Voldemar Panso 1962. aasta lavastusele “Inimene ja jumal” Draamateatris Anton Hansen Tammsaare romaani “Tõde ja õigus” II osa põhjal. Üheks suurimaks väärtuseks siinjuures on see, et filmilindile jäädvustati selle aja eesti näitlejate paremik. Pea kõik filmi näitlejatööd eesotsas Ants Eskolaga vastuolulise härra Mauruse kujus, on suurepärased,