Jacquot Nantes’ist
„Jacquot de Nantes“ on ajastuportree noore poisi Jacquot’ üleskasvamisest 20. sajandi teisel kolmandikul automehaaniku pojana, kuid väsimatu sooviga saada mitte inseneriks nagu soovivad ta vanemad vaid filmirežissööriks.
See on ühtlasi ka Agnès Varda armastuskiri oma abikaasale Jacques Demy’le. Neid peeti lahutamatuteks, ent nende elud läksid 1975. aastal siiski erinevat teed. Demy tuli kümmekond aastat hiljem Varda juurde tagasi, aga oli vahepeal haigestunud AIDSi. Varda tegi Demy’le ettepaneku teha mängufilm tema lapsepõlvest ja tulemuseks on üks kaunimaid austusavaldusi oma kaaslasele filmikunsti ajaloos. Hoolikalt taastatud ajastustseenide vahel juhatab joonistatud sõrm meid tagasi, kui filmi katkestavad filmistseenidele sarnased kohad Demy filmidest nagu „Cherbourg’i vihmavarjud“ (1964), „Rochefort’’i tüdrukud“ (1967), „Lola“ (1961), „Eeslinahk“ (1970), „Hamelini vilepillimängija“ (1972). Tore on neid filme ära tunda, aga pole ka absoluutselt midagi lahti, kui ei tunne, sest need filmikatked on justkui ühe fantaasia illustratsioonid teise, reaalsusel põhineva fantaasia sees, eesmärgiga näidata (või arvata), kust Demy hiljem oma filmideks on inspiratsiooni saanud.
Lisaks sellele astub vahe-episoodides üles ka Demy ise, kelle rahulikku pilku ja surevat, haiget keha on Varda üles võtnud erilise õrnusega. Stseenid rannal istuvast Demy’st on filmitud Noirmoutier saarel, kus neil oli suvemaja ja kus on filmitud ka „Olendid“. Demy lapsepõlvestseenid aga majas ja garaažis, kus ta päriselt üles kasvas.
Varda uskus, et senikaua, kui tehakse „Jacquot Nantes’ist“, on Demy elus. Seetõttu filmiti seda väga kaua aega. 1990. aasta 17. oktoobril võtted lõppesid ja Demy suri kümme päeva hiljem, Varda aga ei katkestanud tegemist ja vaatas montaažiruumis koos monteerija Marie-Josée Audiard’iga üle kaadreid oma nüüdseks juba siit ilmast lahkunud mehest, et koosolekut veel veidi pikendada.
„Jacquot de Nantes“ on film unistustest, kunstist, armastusest ja surmast. Kartmatu Varda vaatab surmale otse näkku, aga mitte viha vaid mõistmisega ning teeb raskes olukorras seda, mida ta kõige paremini oskab. Filmi.
ENG
Agnès Varda’s tender evocation of the childhood of her husband, Jacques Demy—a dream project that she realized for him when he became too ill to direct it himself—is a wonder-filled portrait of the artist as a young man and an enchanting ode to the magic of cinema. Shot in Demy’s hometown of Nantes (including the house he grew up in), this imaginative blend of narrative and documentary traces his coming of age as he finds escape from the tumult of World War II in puppet shows, fairy tales, opera, and, above all, movies—the formative aesthetic experiences that would fuel his vivid Technicolor imagination and find unforgettable expression in his exuberant New Wave masterworks. Interspersing intimate footage of the older Demy reflecting on his life’s journey, Jacquot de Nantes is a poignant love letter from one visionary artist to another.
