Jodorowsky “Düün”

Nimekas tšiili filmitegija Alejandro Jodorowsky unistas sellest, et ta saaks teha 1965. aastal ilmunud Frank Herberti ulmeromaanist „Düün” täispika mängufilmi. See teos, mis on ühtlasi ka läbi aegade enim müünud ulmeromaan, pidi valmima Jodorowsky suurteosena pärast aastatepikkust ettevalmistust. Alejandro kogus selle filmi meeskonna jaoks kunstnikke, keda nimetas spirituaalseteks sõdalasteks, sest ainult spirituaalsed sõdalased võisid sellise kaliibriga filmil töödata. Nii avastas Alejandro Dan O’Bannoni, šveitsi sürrealisti H. R. Gigeri ja prantsuse koomiksiartisti Jean „Moebius” Girardi. Tema visioonis olid teiste nimede seas osatäitjateks ka Salvador Dali, Mick Jagger ja Orson Welles. Selle filmi stuudiotele müümiseks mõeldud illustreeriv raamat on miski mille nägemisest õhatakse unistavalt igavesti. Siiski tegi „Düüni” samanimeliseks filmiks hoopis David Lynch.

„Jodorowsky Düün” on Frank Pavichi dokumentaalfilm linateosest, mis ei saanud kunagi teoks. Kõige võrratum selle dokumentaalfilmi juures, on aga hoopiski see, et suuremjaolt on see film sellest, et mida me ka ei teeks, peame seda tegema armastusega ja endast kõike andes. Ja et see on ühtlasi ainuke viis üldse asju tegemaks. Sest see, kuidas Alejandro Jodorwosky silmis põleb põrgutuli, kui ta räägib, on miski, mis sütitab sind ennastki suurtele tegudele. Kes sa ka poleks või mida sa ka oma elatise teenimiseks ei tee, kui sa seda filmi ei näe, siis oled millesti ilma jäänud.

Maria Reinup