Kaadris on Eesti: 110 aastat lühidokumentalistikat
Suurele ekraanile üsna harva sattuv lühidokumentalistika pakub ainulaadse võimaluse teha kiirsõidu läbi aja ja Eesti filmiloo. Filmitegijad on portreteerinud elu nii maal kui linnas, katsetanud filmikunsti tehniliste ja kunstiliste võimalustega, allunud ajastu ja riigikorra nõudmistele ning püüdnud neid ka trotsida. 110 aasta jooksul valminud 11 lühifilmi pakuvad vaatajale loodetavasti nii üllatus- kui äratundmishetki.
Kodumaise filmiloo alguses seisvat Johannes Pääsukese „Retk läbi Setumaa“ (1913) võib pidada esimeseks eesti etnograafiliseks filmiks.
Vaid veidi rohkem kui 10 aastat pärast seda tegi Konstantin Märska hoopis eksperimentaalsema „Päev Tallinna turul“ (1925), milles on taotluslikult kasutatud mitmesuguseid filmitehnilisi võtteid selliselt, et tulemus meenutab Dziga Vertovi filmide loomingulisi otsinguid.
Eduard Jürisson-Vallaste ja Armas Hirvoneni humoorikalt mängulises võttes teostatud „Ajalehe sünd“ (1934) on sõjaeeelse ajastu kultuurfilmi (aimefilmi) tore näide. Põimuvad dokumentaalsus ja lavastuslikkus, autentsus ja markeeritus.
Nõukogude ja saksa okupatsioonide taustal on Eesti ajaloo üht valusaimat, 1944. aastat, ehk hoopis ausam jälgida filmiamatööri kaadritelt. Põllumajandusteadlane Harald Perten jõudis enne siitmailt pagemist jäädvustada, milline nägi Tallinn välja pärast 1944. aasta märtsipommitamist. „Tallinn 1944“ haruldased kaadrid on tänase Ukraina sõja valguses kõnekamad kui kunagi varem.
Temaatiline kroonikapala „Nõukogude maaintelligents“ (1950) on stalinismi aegse propagandafilmi musternäidis.
Peep Puksi poeetiline debüütfilm, „Koduküla“ (1969), näitas hääbuvat maaelu juba hoopis teises valguses.
Andres Söödi „Jaanipäev“ (1978) kujutab ilmekalt jaanipäeva traditsioonilise sisu muutumist ja linlase emotsionaalset vaesumist. Läbi aegade olulisemaid eesti dokumentaalfilme, mis jätab vaadates jälje tükiks ajaks.
Mark Soosaare „Lasnamäe“(1985) küsib, kas eestlasele sobivad massiivse industriaalse paneelehituse käigus magalarajoonid?
Uue aja “Eesti kroonika” filmisarja raames valminud Peeter Toominga „Peldik“ (1991) ütles kõigile tuttava ja hädavajaliku ruumi näitel: „Kui oleme harjunud ja leppinud sellega, et raudteejaamade kõrval on ka koolide käimlad jubedad, siis on eestlastest kui kultuurrahvast naeruväärne rääkida.”
Kullar Viimse „Kuhu lähed?“ (2003) on kergemaks muutunud filmitehnika nutika kasutamise näide. Bussisõidu käigus juhuslikult tabatud vaidlus pühendud usukuulutaja ja tema nokastanud oponendi vahel haarab kaasa rohkem kui mõni põnevuslugu. Kümme minutit tulist elulist filosoofiat ja pannakse paika kogu maailm, loomisest pärispatuni välja.
Filmiseansi lõpetab Monika Siimetsa „40 aastat hiljem“ (2018), mis seob möödaniku ja tänase kokku hetkes, kus krapsakas vanapaar aastakümnete jooksul kuhjunud asju koristab ning nende taustast räägib. Ühtaegu naljakas ja liigutav lugu tuletab meelde, et me kõik oleme sisemiselt ebakindlad ja otsime tuge sealt, kus oskame. Kui tullakse lapsepõlvest, kus nälg oli suur ja uusi riideid ei olnud kunagi, võib saada küsimuseks, kas rahu toob asjade hoidmine või nendest lahti laskmine.
