Kahjuks ei olnud teid kohal
“Kahjuks ei olnud teid kohal” on kaks korda Kuldse Palmioksaga pärjatud vanameistri Ken Loachi (“Tuul, mis sasib odrapõldu/The Wind That Shakes the Barley”, 2006 ja “Mina, Daniel Blake/I, Daniel Blake”, 2016) liigutavalt eluline draama, mis võtab vaatluse alla moodsa tööampsumajanduse dehumaniseeriva iseloomu.
Mõned aastad tagasi Elektriteatri ekraanil jooksnud Prantsuse draama “Inimese mõõt” ja Ken Loachi enda eelmise linateose “Mina, Daniel Blake” mõtteliseks kaaslaseks oleva filmiloo keskmes on perekond Turnerid. Tubli ja töökas pereisa Ricky rabeleb sandikopikate eest suvaliste juhutööde rägastikus, üritades ots-otsaga toime tulla. Taolises lõputus oravarattas kulgev elu ja pidevas kitsikuses vaevlemine, millest ei paista mingit väljapääsulootust, paneb proovile ka tema kokkuhoidva pere omavahelised suhted. Soovides pakkuda oma perele paremat elu, otsustab mees proovida õnne kullerteenuse pakkujana…
Briti töölisklassi kroonik Ken Loach on sel korral oma sotsiaalkriitilise luubi alla võtnud kaasaegse tööturu trendid, mis tõukavad lihttöötajad iseenda peremeheks olemise ja ettevõtlikkuse loosungite all salakavalasse nõiaringi, veendes neid vabatahtlikult loobuma minimaalselt garanteeritud õigustest ja tagatistest. Tõsise teemakäsitluse kõrvalt ei puudu aga ka Loachile omane soe inimlikkus, mis väljendub raskustesse sattunud inimeste empaatilises kujutamises. Loachi kohta on öeldud, et kui ülejäänud üritavad teha selliseid filme, mida inimesed tahaksid näha, siis tema teeb filme, mida inimesed peaksid nägema. “Kahjuks ei olnud teid kohal”, mis esilinatus 2019. aasta Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammis, on kahtlemata seda tüüpi film, pakkudes mõtteainet kaasaegse tarbimisühiskonna toimimist tagant tõukavate väärtushinnangute teemadel.
