Kiirmood

Vaid mõne aastakümne jooksul on kiirmood revolutsiooniliselt muutnud tekstiilitööstust. Oma garderoobi pidev uuendamine soodsa hinnaga: tänapäeval pole midagi lihtsamat. Kuna ainult Internetis müüdavate kaubamärkide arv jätkab kasvu, on paljude jaoks saanud riiete ostmisest vabaaja tegevus. Seda trendi õhutavad uued kiirmoetegijad sotsiaalvõrgustikes, kes läbi nutikate turundusvõtete maksavad mõjutajatele nende toodete nähtavuse eest. Viimastel aastatel on ultrakiirmoe brändid seadnud endale eesmärgiks toota ja tarnida veelgi kiiremini ning odavamalt kui traditsioonilised jaemüüjad. Kuid see efektiivsus tuleb kõrge hinnaga.

Suurbritannias valmistatakse riideid ebatervislikes töökodades, kus töötajatele makstakse väga vähe tasu. Lisaks sotsiaalsele mõjule on kiirmood üks saastavamaid tööstusharusid. Isegi kui lubatakse hakata tootma jätkusuutlikumat moodi, jääb selle ökoloogiline jalajälg suureks.

Maailmas müüakse igal aastal 56 miljonit tonni rõivaid. Ajakirjanikud Gilles Bovon ja Édouard Perrin uurisid selle valdkonna sotsiaalset, keskkonna- ja tervisemõju. Euroopas, Ameerika Ühendriikides ja Indias kohtusid nad sektori võtmeisikutega – antropoloogi, majandusprofessori, neuromarketingi uurijaga – ja infiltreerusid tekstiilitööstuse südamesse. Suurbritannias suutsid nad filmida ebaseaduslikke tootmistöökodasid ja tegid intervjuusid inimestega, kes on olnud tihedalt kiirmoega seotud. Nende dokumentaalfilm näitab ökoloogiliselt vastutustundetu tööstuse tegelikku palet, kus liiguvad miljardid.