Kõige viimane siga

„Kõige viimane siga“ on lüüriline meditatsioon sellest, mis tunne on olla tundlik tapmisvõimeline olend.

Filmis jälgitakse aasta jooksul seakasvataja Bobi ja tema sigade tegemisi. Bob Comise talus on sigadel tõeliselt õnnelik elu, nad saavad vabalt ringi joosta, mudas mõnuleda, puude vastas ennast kratsida, päikest võtta ja üleüldse igatpidi oma olemist nautida. Kuid nad ei tea, et nende mõnus elu saab peagi otsa, sest inimene, keda nad üle kõige usaldavad ja armastavad, on tegelikult reetur. Bob aga ise teab seda ning mõistab, et see, mida ta teeb on eetliselt küsitav. Ta teab, et humaanne tapmine on müüt ning ta ei soovi enam selles osaleda. Meid hoitakse tunni aja jooksul ühe mehe südametunnistuse lummuses.

Kinosaalist lahkudes ei vaata mitte keegi enam sigu endise pilguga.

“Kõige viimane siga” linastub koostöös Eesti Vegan Seltsiga.