Köis
Hitchcock olla öelnud, et ta lavastab mõrvastseene nii, nagu oleks tegu seksistseenidega, ja seksistseene nii, nagu oleks tegemist mõrvastseeniga. “Köie” avakaadrites põimuvad need kaks riivatult hõrgul moel: kaks noort esteeti, Brandon Shaw ja Phillip Morgan, kes on ilmselgelt armastajapaar, mitte pelgalt semud, olles köiejupiga surnuks kägistanud oma endise kursusekaaslase Harvardi päevilt, vahetavad lauseid, mis võiksid vabalt järgneda ka kirglikule vahekorrale. Kannustatuna Nietzsche üliinimese ideest ja Thomas De Quincey mõttearendustest tapmise esteetiliste aspektide teemal, ajendab Brandonit ja Phillipit soov sooritada “täiuslik mõrv”. Oma intellektuaalse üleoleku tõestamiseks korraldab ekstsentriline paar kokteilipeo, kutsudes sinna nii oma kunagise filosoofiaõppejõu Rupert Cadelli (James Stewart), kelle tundides peetud diskussioonidest nende morbiidne plaan algse impulsi sai, kui ka ohvri isa, tädi ja pruudi, samuti viimase ekspeigmehe, kes oli kunagi mõrvatu lähedane sõber. Raamatukirstu peidetud laibast saab sel plahvatusohtlikul olengul omamoodi aukülaline, kelle “hilinemine” pakub pidulistele pidevat kõneainet. Mõrtsukatest võõrustajate küünilisele enesekindlusele keerab lisavindi peale asjaolu, et suupistelaud kaetakse ei kuhugi mujale kui surnukeha varjavale kirstule, sidudes nõnda Hitchcocki filmides sageli paarisrakendina esineva toidu- ja tapatemaatika.
Lisaks meelierutavale loole, mis muide on inspireeritud tõsielulisest juhtumist, 14-aastase Bobby Franksi mõrvast, mille panid 1924. aastal sarnastel motiividel toime Chicago ülikooli tudengid Nathan Leopold ja Richard Loeb, rikastab “Köie” vaatamisnaudingut ka Technicolori värvisüsteemi lopsakas palett, mida Hitchcock kasutas siin oma loomingus esmakordselt. Erilist esiletõstmist väärib aga filmi keerukas kaameratöö. Nimelt koosneb 80-minutiline linateos üksnes üheksast katkematult filmitud kaadrist, kusjuures hädavajalikud montaažilõiked (sest ühele rullile mahtus vaid kümne minuti jagu filmi) on vormistatud nii, et tekiks mulje, nagu moodustuks kogu pildirida ühest ainsast väga pikast kaadrist. Kuna sisuliselt terve filmi tegevus toimub ühe Manhattani katusekorteri mitte just liiga avaral pinnal ja teatrilikust staatikast hoidumiseks liigub kaamera pidevalt selle erinevate tubade vahel, tuli dekoratsioonide ehitamisel riputada enamjagu seinu siinidele, et neid saaks vajalikul hetkel toona veel küllaltki kohmakalt koguka võttetehnika teelt kõrvale libistada.
Brandoni ja Phillipi katusekorter asub Midtown Manhattanil, mida hillitsetud luksust hindav kosmopoliitne kõrgklass eelistas elupaigana juba alates 1920. aastaist. Paari sotsiaalset staatust tähistab nii nende kodu asukoht peenes linnajaos kui ka see, et tegemist on viimasel korrusel paikneva apartemendiga, millest avaneb hingemattev vaade New Yorgi pilvelõhkujate ikoonilisele siksaksiluetile. Just niisugused eluruumid seostusid Ameerika popkultuuris kõrgeima tuludetsiili elegantse, moodsa ja suurilmaliku elustiiliga. Ent “Köies” saab korterist fataalne lõks, mis osutub saatuslikuks nii mõrva ohvriks langenud noormehele kui ka tema liigselt enesekindlaile tapjaile. Hitchcock nihestab siin taas kord kodu harjumuspäraselt hubast tähendusvälja, kritiseerides üksiti sarkastiliselt nii dekadentliku eliidi kui ka intellektuaalse koorekihi määndunud moraalset palet.
