Kõne taevast

Me kõik PÖFFis oleme ülimalt tänulikud, eriti filmiga seotud Eesti partneritele ja toetajatele, et saame avaldada austust hiljuti lahkunud kino suurkujule, Kim Ki-Dukile, kelle „Kõne taevast“ esilinastus kaks kuud tagasi maailma vanimal filmifestivalil Veneetsias.

Armas Eesti publik, toome väljaspool võistlusprogrammi teieni selle silmapaistva inimsuhete melodraama, mis sisaldab Kim Ki-Duki poolt lavastatud ja filmitud häirivat materjali.

Minu jaoks on see linastus eriti isiklik, sest kuuludes PÖFFi žüriisse 2004. aastal oli mul rõõm anda Kim Ki-Dukile üle peaauhind tema meistriteose „Tühi maja“ eest. Meenutades meie ühist aega Busanis, armas KKD, pean ütlema, et rahvusvaheline kinofännide kogukond tunneb sinust suurt puudust! Seepärast tahaksin lõpetada oma filmitutvustuse sinu enda sõnadega: „Mida lähemale surmale, seda enam inimesed igatsevad ja meenutavad oma noorust. Mina igatsen oma kahekümnendaid, ehkki tegin nooruses palju vigu. Kui lähen tagasi sellesse aega, tahan teha seda hästi. Aga elu ei saa kunagi tagasi võtta.“

Niki Nikitin