Kõnekunst

“Kõnekunst” on mõnusalt meelelahutuslik dokumentaalfilm, mis võlgneb oma sarmika olemuse kahele peategelasele (kirjanik Fran Lebowitz ja filmi lavastaja Scorsese ise).

On ilmselt vähe inimesi, keda saaks New Yorgiga rohkem samastada kui Fran Lebowitzi ja Martin Scorseset. Üks tegi endale nime Andy Warholi ajakirja Interview kolumnistina 1970. aastatel ja on sellest ajast peale muutunud omamoodi professionaalseks manhattanlaseks ning teise käe all valmisid suurepärased filmid, mis on kujundanud maailma ettekujutust ainulaadsest linnast.

Lebowitz esindab New Yorgi kuulsuste kaduvat tõugu, ta on tervameelne ja lihvitud stiilitajuga jutuvestja, kes kasutab arvukaid esinemisvõimalusi platvormina, et jagada oma isikupäraseid arvamusi maailma ja tänapäevase elu kohta. Tahtejõuline, tõre, sõnaosav ja vaimukalt särav naine on innukas väljendama oma lõikavalt teravat vaadet kõigele. Jäädvustades mõnd tema lavaesinemist ja istudes maha pikemaks vestluseks, kasutab Scorsese peategelast ka selleks, et uurida, mis teeb New Yorgist New Yorgi ja newyorklasest newyorklase ning püüda mõista, kuidas on linn aja jooksul muutunud. Ja tundub, et kui miski New Yorgis ei muutu, on see Lebowitz ise. Tema raevukalt kangekaelne ja vaimukas isiksus mõjub metsikult muutuvas maailmas omamoodi palsamina. Lebowitzi isiksuse ja huumori jõud on selline, et vaatajal pole hetkekski igav. Midagi hõrku on isegi tema kaeblemistes ja häbenematult väiklases olemises. Võib tunduda, et ta peaagu lööks New Yorki nagu maaslamajat jalaga ja et just selline peakski välja nägema armastuskiri sellele erakordsele suurlinnale.