Kullapalavik
“Kullapalavik on film, mille järgi mind võiks mäletada” – Charlie Chaplin
Tänavu 26. juunil täitub 100 aastat Charlie Chaplini “Kullapalaviku” esilinastusest Grauman’s Egyptian Theatre’is. Elektriteater toob sel pidupäeval legendaarse suurfilmi uuesti kinolinale.
Eesti publikuni jõudis film toona alles 1928. aastal, mil Hollywoodis oli juba alanud helifilmi ajastu. Tutvustagem seda filmi nii nagu 1928. aasta 15. veebruari Uudislehe veergudel:
„Mõõtmatuil Alaska lumewäljadel, tormide ja looduse karmide löökide all liigub wastu tahtmist hulgus – kullaotsija… Naeruwäärt riietatud, „hernehirmutise“ taoline seiklusteotsija – Charlie Chaplin. Suur, õrnahingeline laps! Ta naer on pisaratega niisutatud ja pisarate soojuses peegeldub helge naer… Ainult suur näitleja suudab wäljendada seda sügawat elu ja kurbuse lugu, mis on Charlie Chaplini ülikoomilikkuse ja traagika meisterfilm.
See kunstnik, Jumala armust, minewikus tormas ta ühes sadade juhusteotsijatega Klondike lumewäljadele, ta põdes „kullapalawikku“, nälgis ja lõdises külma, kaastundmuseta taewa all – kuid siiski Charlie Chaplini ilus ja waimurikas süda ja lapselik usk, wõimaldasid temale alatist troosti…
Naerda, naerda saab südamepõhjast, waadates selle imelapse lõpmatute „traagiliste“ wastukäimiste peale. Kuid me naerame waikselt, soowides nutta…
Charlie Chaplin on tõesti „kurbade silmadega“, aga tema on ainuke wäljawalitud naerukuningas „Suure Tumma“ riigis, kes sunnib, käseb ja õnnistab meid unustama elu hämarad hetked! Parim film – Chaplini meistriteos!“
1942. aastal andis Chaplin filmist välja uuesti monteeritud versiooni. Montaaži käigus lisandus filmile heliriba koos Chaplini enda pealelugemisega ning filmi kärbiti mitme minuti võrra. Filmiõiguste keerukusest tulenevalt ei ole meil võimalik linastada 1925. aasta algversiooni ning näitamisele tuleb 1942. aasta versioon.
