Lambakari

Tohoh, Iraani gangsteridraama? Tõsijutt, me ei tee nalja, ka nii võib seda nimetada. „Sopranosidki” aimub kauge kajana, ainult Teherani agul on tegevuspaigaks. Midagi väga erilist ka Iraani kontekstis – riigis, kus valmib 150 filmi aastas. Fajri festivali rahvusliku filmikonkursi ülekaalukas publikuauhind ainult tõestab seda.

Aastate eest lapsendatud valjuhäälne vennike Shahin üritab end maksma panna perekonnas, mida juhib tema raudse käega narkoparunist vend. Kui ringlema hakkab telefoniga filmitud video nende õest, kes näitab võõrale mehele oma juukseid – sealses ühiskonnas suur patt –, läheb asi päris metsikuks. Perekonna au muutub olulisemaks kui inimene ise. Kas kogu elu karjase kepi all elanud lambukesest võib üldse saada midagi enamat – see, kes otsustab ise oma elu üle ega vajagi karjast? Kuidas mõjutab meie elu karjamentaliteet tegelikult?

Tõsise sotsiaalse alltekstiga film, milles meie vana hea tuttav Navid Mohammadzadeh – käis mullu ka Tallinnas – sooritab sellise uskumatu ümberkehastumise triki, mille eest antakse tavaliselt Oscareid. Tema vastuoluline tegelaskuju tekitab korraga viha ja haletsust – tõeline näitlemise meistriklass! Kas või selle pärast tasub võimalik eelarvamus Iraani filmikunsti suhtes kõrvale jätta. Teil on ainult võita!

Tiit Tuumalu