Lammas all paremas nurgas
Lembit Ulfsaki südamlik koguperefilm järgib paljude lastelugude sagedast motiivi, kus detektiivideks asunud lapsed peavad huligaanidega võidu aardejahti. Kodumaises kinos oli film omas žanris väga õnnestunud teerajajaks (võime meelde tuletada ka hilisemaid “Väikelinna detektiive” ja “Supilinna salaseltsi”).
Ühel päeval katsetab leiutajavaimuga poiss Toomas jõe ääres enda ehitatud raketti. Katsetus lõpeb paugu ja vilinaga, kuid viib ta kokku tulnukahuvilise pudelikorjaja ja kodukootud filosoofi Ahvenaga. Ahven teab rakettidest mõndagi, lisaks on ta veendunud, et tühja taarat ei tohi niisama ära visata. Jõest korjatud pudelist leiab aga pisipätist taarapunkti pidaja juhised väärtusliku ajaloolise maali peidukoha leidmiseks ning asub oma jõuguga taiese jälgi ajama. Nii ristub nende tee Tomi, tema sõbra Harri ja Ahvenaga, kes otsivad Harrilt varastatud spordikotti. Pudelites peitunud saladus avaneb sellele, kel lisaks heale õnnele on ka mõistust, mis trumpab üle ahnuse ja alatuse.
“Lammas all paremas nurgas” oli Lembit Ulfsaki teine ja viimaseks jäänud filmilavastus. Tagantjärele vaadates on kahjugi, et ta rohkem filme ei teinud, sest tema töödes oli loomupärast kergust ja hoogu. Filmi südasuviste seikluste taustal mõjub toredalt ka toonane taasiseseisvunud Eesti ise oma üleminekuea iseärasustega, kus kõik välismaine võttis põlve nõrgaks ja fraas “me oleme Torontost” avas ütlejale uksed ja südamed. Parasjagu põnevust ja muhedat huumorit, toredad detailid ja inimlikud väärtused, suvine Tallinn ning noored näitlejad – kõik see mõnusasti kokku põimituna lubab “Lammas all paremas nurgas” arvata eesti lastefilmide paremiku hulka.
