Libahunt
Leida Laiuse filmidraama August Kitzbergi samanimelise näidendi ainetel jutustab loo armastusest, mis pärisorjusaegses külas põrkub ebausu, armukadeduse ja orjameelsusega.
Tammaru talus kasvab üles kolm last – perepoeg Margus ja kaks orbu, Mari ja Tiina. Tiina on erk ja väle nagu tulesäde ning Margusele ütlemata armas. Mari on vagur ja tasane tüdruk, kellele on Margus südame ligi. Isa ja ema tahavad, et Margus võtaks naiseks Mari, sest too on pärit nende hõimust, Tiina aga võõrast verd. Tema ema oli vaba hing, elas oma reeglite järgi ning selle eest hukati nõia pähe häbipostis. Mari oma armukadeduses on kindlamast kindel, et Tiina on Marguse “ära teinud”, sest kui ema nõid, siis ka tütar nõid. Tema süda ei luba poissi mitte nõia tütre saagiks jätta ja nii süüdistab ta kasuõde terve küla ees libahundiks käimises. Küla võtab süüdistustest kiiruga tuld ja võõras ning külainimestele mõistmatu Tiina satub kõigi põlu alla.
Teatrilavadelt tuttava looga võrrelduna kasutab ja varieerib Laiuse “Libahunt” Kitzbergi ideid võrdlemisi vabalt. Filmi eeliseid kasutades ei pea režissöör kinni ajalisest järgnevusest, keskendudes pigem vaba inimhinge vastasseisule umbuskliku ja kinnise külarahvaga. Filmi ekraanile jõudmise aegne kriitikute tõrges retseptsioon tundub tagasivaates ebaõiglaselt ülekohtusena. Tänase pilgu jaoks on „Libahunt“ kummalisel moel ühtaegu nii rahvusromantiline kui modernistlik. Mälupildid, mis peategelasi ikka ja jälle kummitavad, mõjuvad pigem poeetiliste ja värsketena ning tumedate kuuskede all tegutsevad muistsed eestlased näivad kohati kui 1960. aastate kohvikuboheemid. Tragöödia aluseks olev konformeerunud kogukonna põhiküsimus „Mis nüüd küll inimesed ütlevad?“ oli konflikt millega pidi Leida Laius seisma silmitsi ka isiklikus elus. Lõpuks lihtsalt vaikitakse ja süüakse oma putru edasi. Filmi atmosfääri toetab tõhusalt Veljo Tormise muusika.
